«Loodan, et ta on ilus ja tobu … ilus tobuke»

Francis Scott Fitzgerald. Foto: Akg-images/ Scanpix

Äsja ilmus eesti keeles uue kujundusega «Suur Gatsby». Avaldame teose järelsõna, mis selgitab selle erakordse teose tähtsust.

Aastal 1922 teatas Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) oma toimetajale, et plaanib kirjutada «midagi uut – midagi erakordset ja kaunist ja lihtsat ja peene mustriga». Sellest sai «Suur Gatsby», tema tuntuim ja paljude silmis parim teos.

Romaan kätkeb džässiajastu pillavat ja dekadentlikku hinge. Fitzgeraldi silmis kaotasid ameeriklased 1920ndatel usu senistesse sotsiaalsetesse normidesse: «Kogu rahvas muutus hedonistideks, valis naudingu tee,» kirjutas ta. Siiski ei kehasta Jay Gatsby vaid sõjajärgse ajastu ahnust ja ambitsioonikust, vaid tema (Ameerika) unistuse poole püüdlemise lugu on ühtlasi ka igavikuline tragöödia illusiooni ja tegelikkuse vahelisest kuristikust.

«Suure Gatsby» tegevustik meenutab mitmeti Fitzgeraldi nooruspõlve. Temagi oli Minnesotast pärit keskläänlane, kes õppis riigi tippülikoolis. Princetonis käies armus ta 16-aastasesse seltskonnategelasse Ginevra Kingi. Tüdruku perekond veenis teda madalamast klassist noormehele tolle vaesuse tõttu ära ütlema. Fitzgerald tunnistas hilisemas elus, et Ginevra oli tema esimene armastus ja ta hoidus teadlikult naisega edaspidi kohtumast, et illusioon jääks täiuslikuks. Äraütlemisest masendusse langenud Fitzgerald jättis õpingud pooleli ja astus sõjaväkke. Seal olles kohtus ta särtsaka 17-aastase Zelda Sayre’iga ja alguse sai nende pikk tormiline suhe.

Olles saavutanud kirjanikuna edu ja tõestanud, et on võimeline naist ülal pidama, abiellus mees Zeldaga New Yorgis. Tütre sünni järel anesteesiast toibudes ütles Zelda sõnad, mis said aluseks romaani ühele kuulsamale tsitaadile: «Loodan, et ta on ilus ja tobu … ilus tobuke.» Paar kolis peagi Long Islandile, sealne jõukas ja glamuurne eluviis tekitas Fitzgeraldis ühtaegu ihalust ja vastikust. Nende naabrid Great Necki piirkonnas olid edukad kultuuriinimesed, keda peeti uusrikasteks ja vastandati lahe taga elavatele kõrgklassi perekondadele. «Suure Gatsby» fiktiivsed asukohad West Egg ja East Egg on inspireeritud neist eriilmelistest piirkondadest. Nagu Gatsby, imetles ka Fitzgerald alati rikkaid ja teda ajendas tegutsema armastus naise vastu, kes sümboliseeris kõike ihaldusväärset.

Kui teos 1925. aastal ilmus, olid arvustused üldiselt positiivsed, kuid müük kesine. Autori pettumuseks ei osutunud see kaugeltki nii menukaks kui ta varasemad romaanid «Teisel pool paradiisi» (1920) ning «Ilus ja neetu» (1922). Aastal 1940 südameataki tagajärjel surnud Fitzgerald pidas end elu lõpus autorina läbikukkunuks ja unustatuks.

Teise maailmasõja ajal hakati teost ümber hindama ning see saavutas peagi kindla koha USA kirjandusloos. «Suurt Gatsbyt» peetakse siiani üheks Ameerika kõigi aegade tähtsamaks romaaniks.