Psühholoogiline põnevik naabritest, kinnisideest, kahtlustest ja paranoiast

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges B. A. Parise psühholoogilist põnevikku  «Terapeut» ja jagab oma lugemiskogemust. Autor oli talle ammu silma jäänud, sest tema psühholoogilisi põnevikke, eriti debüüti «Suletud uste taga» on palju kiidetud.

2020, London. Alice kolib oma kallima Leoga kokku. Mees leidis neile erakordselt hea hinnaga maja Londonis luksuslikus aiaga ümbritsetud rajoonis Finsbury parki lähedal. Naabritega suheldes lipsab välja põhjus, miks maja pikalt tühjana seisis ja diil nii soodne oli - seal enne neid elanud naine, terapeut Nina mõrvati. Alice’i kinnisideeks saab välja uurida, mis ikkagi täpselt juhtus. Detaile talle küll keegi rääkida ei taha.

B. A. Paris, «Terapeut». Foto: Raamat

Enamik raamatust räägib sellest, kuidas Alice kõiki kahtlustab. Ta on üsna ebameeldiv peategelane, käib aina ringi, küsitleb naabreid ja topib oma nina teiste asjadesse. Naine muutub üha paranoilisemaks ja teeb naiivselt ühe rumala otsuse teise järel, eirates kõiki soovitusi. Hakkasin juba tema terves mõistuses kahtlema. Ka teisi tegelasi näidatakse halvas valguses ja tundub tõesti, et mõrva oleks korda võinud saata kes tahes neist - naabrid, kallim, kinnisvaramaakler, kasvõi Alice ise. Selles osas langesin ise ka lõksu ja kõhklesin kõigi süütuses, sest kahtluste tekitamises on kirjanik väga osav.

Närvikõdi pakkus raamat vähevõitu. Olen lugenud kõvasti pingelisemaid põnevikke. Rohkem on õhus on ärevat ootust, ohtralt umbusku ja ebalemist. Kordub stsenaarium, kus Alice võtab pähe, et x on süüdi, küsitleb, saab aru, et eksis ja võtab järgmise kahtlusasluse ette. Natuke sai seda kõike liiga palju ja ootasin väga, millal ometi selgus tuleb. Lõpuks ikka läks tegevuseks ka ja seda lahendust ma ära ei suutnud arvata.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu puhul keskkond, milles tegevus toimus - suletud rajoon, lähedased naabrid. Kuigi vahepeal kahtlustasin koos peategelasega neist üht ja teist mõrvas, siis tundusid nad ikka ägeda kambana. Sain täitsa aru Alice'ist, kui ta nende pidusid ja ühistegevusi kõrvalt vaatas ja ka sellesse ringi tahtis saada. Mina tahan ka. Mulle tundus, et rajoonil ja majal endal oli raamatus suurem roll kui terapeudil. Sellisest pealkirjast oleks hoopis teistsugust sisu oodanud. «Mõrv majas number 6» või midagi taolist oleks palju ägedam mu meelest. Ma ei ole väga ühesõnaliste pealkirjade fänn.

B. A. Paris on briti kirjaniku pseudonüüm. Naine hakkas kirjutama 50ndates, kui lapsed kodust välja kolisid. «Terapeut» on naise viies romaan. Inspiratsioon tuli pärast kolimist Kagu-Inglismaale. Paris plaanis tervituspidu, mis hästi välja ei kukkunud ning tal tekkis idee, kuidas keegi naabrit teeseldes peole tuleb. Naise uus maja on osaliselt pärit 18. sajandist, mistõttu hakkas ta mõlgutama ka mõtet, et selles on kindlasti keegi surnud, aga kui keegi oleks hoones hiljuti mõrvatud, kuidas ta ennast tunneks. Need mõtted kokku pannes sündiski raamat. 

«Terapeut» on psühholoogiline põnevik naabritest, eksklusiivsest elurajoonist, kinnisideest, kahtlustest ja paranoiast. Mulle ei meeldinud väga peategelane, kes tegi totraid otsuseid ja nina teiste asjadesse toppis. Küll oli huvitav koos temaga kõiki mõrvas kahtlustada, sest kahtlustamine on selle raamatu põhiteema. Veel nautisin naabruskonna kirjeldusi, ühistegevusi ja kinnist territooriumi. Soovitan, kui sulle meeldivad kergemad psühholoogilised põnevikud!