Jari-Matti Latvala elulooraamatus: ma arvasin, et mul pole vaja koolis käia, sest minust saab rallisõitja

Jari-Matti Latvala. Foto: OZAN KOSE/Scanpix

Loe katkendit Soome rallisõitja Jari-Matti Latvala eluloost «Jari-Matti Latvala. Elukestev kiiruskatse», mille pani kirja spordireporter Riikka Smolander-Slotte.

Riikka Smolander-Slotte, «Jari-Matti Latvala. Elukestev kiiruskatse».

Raamat

Jari-Matti Latvala on rallit sõitnud 1980ndatest alates. Juba põnnieas põristas poiss oma Lokari roolis talle omaseks saanud stiilis: tormakalt, agressiivselt ja võimalikult kiiresti. Aastatega Jari-Matti rallivaimustus aina kasvas ning karjäärivalik paistis selge.

Rallisportlase teed alustades oli Jari-Mattil neli eesmärki: saada tehasetiimi rallisõitjaks, võita ralli MM-etapp ja Soome MM-ralli ning tulla maailmameistriks. Kuigi Latvalal ei õnnestunud profikarjääri jooksul maailmameistritiitlit saavutada, sai ralliässast 2021. aastal Toyota tiimipealik, mis sütitas uue unistuse – võita tootjate meistritiitel oma tiimiga.

Jari-Matti on teinud ralliajalugu, olles noorim etapivõitja ning kõige rohkem MM-etappe sõitnud võistleja. Kolm MM-hõbedat ja kaks pronksi kõnelevad edukast karjäärist.

Jari-Matti Latvala on pühendanud kogu oma elu rallile. Võidurõõmu kõrval on tulnud valada ka kibedaid kaotusepisaraid.

Pikaajalise kogemusega spordireporteri Riikka Smolander-Slotte debüütteos «Jari-Matti Latvala. Elukestev kiiruskatse» on ehe ja aus sissevaade Soome rallilegendi karjääri ja isiklikku ellu. See on lugu mehest, kes suhtub rallisse kirglikult ja täie pühendumusega.

Loe raamatust katkendit!

***

Teine Jari-Matti imetluse objekt oli Juha Kankkunen, neljakordne ralli maailmameister. Jari-Matti jälgis Kankkuneni karjääri ning tahtis ka ise sama palju maailmameistritiitleid saavutada. Kankkuneni loomulik ja sundimatu käitumine teleintervjuusid andes avaldas noorele mehele mõju.

«Jari-Matti sündis rallisõitjaks. Kindlasti elas isa tema kaudu oma unistust läbi, kuid rallihuvi oli Jari-Mattil sünniga kaasa saadud. Tema innukust toitis vanemate piiritu toetus ja kaasaelamine.»

Mari Latvala

KOOLIST VABASTUS JYVÄSKYLÄ RALLILE MINEKUKS

Augustis 1992. aastal läks Jari-Matti Tuuri küla algkooli. Vana koolimaja õuel kasvasid kõrged männid ja seal tunti end koduselt. Koolis oli sel ajal veel ligi viiskümmend õpilast. Jari-Matti marssis esimese asjana õpetaja juurde ja palus koolist vabastust Jyväskylä rallile minekuks. Õpetaja polnud veel jõudnud oma klassile tere tulemastki öelda, kui esimene õpilane palus juba vabastust. Imestunud õpetaja andis loa rallile minekuks.

Jari-Matti ristiisa läks oma poja ja Jari-Mattiga Jyväskylässe. Poisid kõndisid nurisemata paduvihmas pikalt mööda porist kruusateed, sest võimas oli näha, kui isa ja Kankkunen kihutasid. Esimese klassi poisil jätkus tahtmist ja vaimustus oli suur.

«Ma arvasin, et mul pole vaja koolis käia, sest minust saab rallisõitja. Isa sõbrad tõid mu kiiresti maa peale tagasi. Nad ütlesid, et vähemalt inglise keelt tuleb õppida, muidu ei jõua ma kuhugi.»

Jari-Matti taipas kiiresti, kui tähtis on kool. Talle meeldis distsipliin ja ta täitis ülesanded täpselt. Märkusi unustamiste kohta ei olnud, mille eest ta sai isegi kaks korda kiituskirja. Ta kaitses ka endast väiksemaid ning talle anti kuuendas klassis õiglase käitumise eest naeratava poisi kujuke. Algkooli lõpus oli tema hinnete keskmine kümnepalli süsteemis koguni 8,6.

«Jari-Matti oli erandlik ja äärmiselt kohusetundlik laps. Vanemate juhiseid võttis ta alati kuulda. Koolis läks ladusalt ja mängima mindi alles siis, kui kodused ülesanded olid tehtud. Jari-Matti polnud mingi sünnipärane geenius, kuid jõudis tänu usinusele hästi edasi. Jari-Matti koolipingist korralikumat pole ma näinud: vihikud olid millimeetrise täpsusega reas ja muud asjad täpselt oma kohal. Oli hea, et Jari-Matti sai oma energia suunata sporti ning ta ei teinud koerustükke.»

Jaakko Liesmäki, nõbu

Jari-Matti Latvala Sardiinia rallil. Foto: Andre Lavadinho/Imago images/Scanpix

 

KÜLGLIBISEMINE

«Alati väljas. Liiga palju riske. Ebakindel. Agressiivne. Liiga suur kiirus.»

«Minu kohta on rallisõitjana kasutatud mitte just väga meeldivaid iseloomustusi. On tõsi, et mulle meeldib kiirus ja see, kui saab sõita gaas põhjas. Minu parimad omadused rallisõitjana tulevad alati ilmsiks just kiiretel teedel. Paljud sõitjad laidavad kiiret sõitu võimaldavaid teid, kui selliseid ette satub. Mulle aga sellised just meeldivad. Mida kiiremini tee võimaldab sõita, seda parem. Kiirus pole mind kunagi hirmutanud, minu probleemiks on olnud aeglasemad, tehnilisemad teed.

Armastan külglibisemist, mida olen väiksest peale autoga sõites teinud. Sõidan aeglaseid teelõike agressiivselt. Keeran auto põiki ja lasen minna, kui tegelikult tuleks varuda kannatust ja sõita pehme gaasiga ning keerata auto otseks. Aeglastesse kurvidesse sisenen sageli liiga kiiresti, seal ma enamasti kaotangi praegusaja pehmemalt sõitvatele võistlejatele.

Eriti nooremana sõitsin hoiakuga kõik või mitte midagi. Minul on sõites ainult üks eesmärk: nii kiiresti kui võimalik. Mul alati olnud raske sõita mõistlikult, kiirust reguleerides. Rasked on ka olukorrad, kus tiim on andnud käsu sõita aeglasemalt ja kindlalt. Mul on maksimaalne ja minimaalne kiirus, mitte midagi vahepealset. Just õige kiiruse valimine on olnud üks üheksakordse maailmameistri Sébastien Loebi edu võtmeid. Ta suudab sõita gaas põhjas, kuid vähendab vajadusel julgelt kiirust. Tema vaimne tugevus võimaldab tal järele anda ja lõpetada viiendana, kui sellest piisab lõpptulemusena võiduks.

Minu ebakindlus ilmneb selles, et ma ei suuda teisi mööda lasta. Mu võidutahe on nii suur. Olen võtnud palju asjatuid riske, mille tagajärjeks on teelt väljasõidud. Selle iseloomuomadusega olen teinud palju tööd ja seda on aastate jooksul õnnestunud ka pisut lihvida.»