Mis sai Stalini salapärastest veinikeldrist?

Pildil on ajalooline veinikelder Thbilisis, kus Stalin end varjas. Foto: Shutterstock

Loe katkendit John Bakeri ja Nick Place'i tõsielul põhinevast raamatust «Stalini veinikelder».  Teos tutvustab põnevat ja kirevat veinimaailma ning viib lugejad kaunisse ja mitmekülgsesse Gruusiasse, Pariisi, Bordeaux’sse ja Sauternes’i kuulsasse Château d’Yquemi veinimõisa.

John Baker ja Nick Place, «Stalini veinikelder». Foto: Raamat

Nikolai II, Venemaa viimane tsaar, oli suur veinigurmaan. Vene revolutsiooni käigus ta hukati ning kogu veinikelder kuulus ühtäkki riigile, mida vahetult pärast Lenini surma hakkas juhtima Stalin. Teise maailmasõja saabudes otsustas Stalin aga väärtuslikud pärlid Peterburist minema saata. Nii jõudiski muist veine Thbilisisse, ühte sealsesse väiksesse vähetuntud veinikeldrisse.

90ndate alguses rajab John Baker Sydney jõukamatesse linnaosadesse eksklusiivseid veinipoode ja tegeleb veini importimise ning jaemüügiga. Tal on välja kujunenud kindel maitse ja ärimeel väärikate ning haruldaste veinide suhtes.

Ühel päeval satub tema kätte nimekiri veinidest, mis väidetavalt asuvad Gruusia veinikeldris. John otsustab võtta ette pöörase teekonna, et selgitada välja, kas salapärane veinikelder on olemas või mitte.

***

«Ta kuhjas oma paleedesse tõsise koguse veine, nende seas ka mõningaid parimaid Prantsuse veine. Ma loodan, et te mõistate samamoodi, kui võrratu see on. Isegi mina suudan oma piiratud teadmistega teie töövaldkonnas sellest aru saada. Venelased, vähemasti tsaarid Peterburis, paistsid siis olevat vaimustunud Prantsuse veinidest alates 19. sajandi keskpaigast kuni sajandi lõpuni ja isegi kuni 20. sajandi alguseni ning Nikolai ostis kõikidelt suursugustelt veinitegijatelt hämmastavates kogustes veine kokku, samal ajal kui tema ja ta aristokraatidest semud soetasid ka kunsti ja teisi Prantsuse aardeid, tihti enne seda, kui ülejäänud maailm isegi aru sai tõsiasjast, et need olid aarded.»

Harry niheles oma toolil. «Näiteks Štšukin, üks Vene aristokraatidest, kogus kokku rohkem kui 270 maali, nende seas Monet’, Cézanne’i, Gauguini, Picasso ja van Goghi teosed.»

«Probleem seisneb selles,» jätkas Neville «et Nikolai II oli parem veinide hindamises kui Venemaa poliitiliste tuulte lugemises, ja nautis kõiki tema seisusele kohaseid luksusi, kui esimene maailmasõda lõppes, Rasputin julmalt mõrvati ja Vene revolutsionäärid marssisid 1917. aasta oktoobris tsaari ukse taha. Ilmselt teate lugu, kuidas tema ja ta pere viidi keldrisse ja hukati, ka Anastassija ja teiste lugu. Mõnede toimunud sündmuste kohal ripuvad küsimärgid, kuid keegi ei kahtle selles, et bolševikud tapsid Nikolai, ja nende jõudude üks peamistest võtmetegelastest oli äsja Thbilisist Gruusiast tulnud Jossif Stalin, kes oli seal omandanud üpriski karmi mehe maine.»

«Pärast revolutsiooni kuulus kogu tsaari ja teiste kadunud või mõrvatud aristokraatide vara riigile ja sel ajal, vahetult pärast Lenini surma, juhtis riiki ei keegi muu kui Stalin, kes nähtavasti nautis isiklikult tsaari vana veinikeldri pakutut ja täiendas seda hulgaliselt. Kuid siis sai alguse teine maailmasõda ja Stalin hakkas nähtavasti muretsema, et lähenevad natsid suudavad tegelikult Venemaa vallutada, ja saatis seega paljud aarded Peterburist minema, peites kunsti, muid rikkusi ja ka veini igasse riigi nurka.»

«Minu äripartneri George’i sõnul, kes rääkis mulle selle kohta palju, jagas Stalin veinikogu kolmeks, millest suur osa saadeti Jaltasse, Krimmi poolsaarel asuvasse Massandrasse, riigi ametlikku veinitehasesse. Ma ei tea, kuhu läks teine osa, kuid muist veine saatis ta oma kodulinna Thbilisisse, väiksesse vähetuntud veinikeldrisse, kust neid ei leita, ja need istuvad seal, pool sajandit hiljem, kuni praeguseni.»

Harry oli käed kõhule asetanud ja nautis meie reaktsiooni. Kevin võttis lonksu vett. Ma hingasin sügavalt sisse.

«See on fantastiline lugu igas mõttes,» ütlesin ma hoolikalt sõnu valides. «Kui palju pudeleid seal oletatavasti on?»

«Enamik sellest on Nikolai II veinikogust, kuid paistab, et mõned kuuluvad Stalini isiklikku kollektsiooni,» ütles Neville. «Nähtavasti nimekiri jätkub ja selles osas, mida meil ei ole, tuuakse välja veinid, mille Stalin isiklikult välja valis. George rääkis mulle, et seal oli algselt 200 000 pudelit, kuid riiulid on kokku kukkunud, mõned on õhku haihtunud ja nüüd on hinnanguliselt järgi 30 000 kuni 50 000 pudelit.»

***

Võtsin hetke, et seda vaatepilti nautida. Ennäe meid, mõtlesin ma, seisame Keviniga tuhmilt valgustatud Thbilisi keldris Gruusias, kohas, mida me aastakümne eest poleks poliitilistel põhjustel isegi mitte külastanud. Kuid siin me olime, loodetavasti ümbritsetud kümnetest tuhandetest pudelitest, mille üksikuna nägemine oleks mind eluks ajaks rabanud, rääkimata siis kõigist neist koos ühes keldris. 1899. aastakäigu Château Suduiraut? Saja aasta vanune Sauternes ühelt Prantsusmaa parimalt veinitootjalt? See oli pudel, mida võisid kohata Christie’se või Sotheby oksjonimajas või veinimõisas tugeva klaasiga vitriini taga. See oli väärt võib-olla kümneid tuhandeid dollareid. Et Revaz lonkis piki riiuleid ja lihtsalt haaras ühe kätte, ühe kõikidest nendest paljudest pudelitest, mis võisid ka keldris olla, näis tõsiselt uskumatu. Kuid äkki oli see päriselt? Kas neid ämblikuvõrke annaks järele teha? Kas kogu see kupatus võib olla lõks? See ei tundunud enam võimalik.

Ja kurat võtaks, kuidas ma tahtsin, et see oleks päris. Sest et see oligi päris, ma seisin keset ajalugu. Nikolai II! Need veinid, millel võib olla tema vapp ja mida ta võis tegelikult oma käes hoida. Ja need veinid, mis Stalin allikate järgi kollektsioonile lisas? Kas Suduiraut oli üks nendest? Kas Jossif Stalin ostis selle veini Prantsusmaalt? Maitses seda ja otsustas, et see meeldis talle? Või oli see revolutsiooni ajal kogu aeg Peterburis olnud? Kas veinid olid olnud tunnistajaks natside edasitungile ja tundsid, kuidas neid öösel Venemaa pealinnast Gruusiasse smugeldati? Kuidas neid suurtest astmetest alla sellesse salajasse kohta tiriti? Istusid siin, hingasid tasa pudelis rohkem kui viiskümmend aastat ja mõtisklesid, mis toimus neist ülevalpool maapinnal? Istusid kuulekalt oma riiulil, kui maailmakord pöördus ja eepilised lahingud otsustasid maailmasõja tulemuse, ning tunnetasid Hiroshima ja Nagasaki ähmaseid järellainetusi, seejärel Euroopa ja idabloki ümberkorraldamist, tagatipuks väsimatut marssi läänestumise ja tänapäevase elu suunas või inimest kuul kõndimas.

Ma tundsin end jõuetuna. Selles pudelis ei olnud lihtsalt vein – see oli tükike ajaloost. Ja selle väärtus hakkas mu peas omaette elu elama. Kui palju makstaks suures oksjonimajas 1899. aasta Suduiraut’ eest? Kui palju rohkem makstaks, kui teataks, et see kuulus Jossif Stalini isiklikku või viimase tsaari kogusse, ja et see on üle elanud nii suure osa Venemaa ajaloost ning tal on selline uskumatu taustalugu ühes Gruusia veinikeldris? Kui palju kõik see väärt oli?

***

«Oh,» on kõik, mida ma mäletan, et mõtlesin sel hetkel, kui mu aju registreeris horisontaalis lebavat veinikotti, kuid isegi, kui ma selle üles tõstsin ja sirutasin kummiülikonnast ja polüuretaanist kaitsva muhvi järele, kinnitasin endale, et Yquemiga peaks kõik korras olema, sest see oli hästi kaitstud.

Kuni hetkeni, mil mõistsin, et kott oli veidi niiske ja üks pudel pidi olema katki läinud.

Kuni hetkeni, mil ma mõistsin, et see oli kummiülikonnast muhv mu peos, millest veini lekkis.

«Persse,» ütlesin ma, «see on Yquemi pudel.»

Jane oli tõeliselt õudu täis, ta nägu oli ehmatusest kaame.

Aga mina? Ma ei tundnud mitte kui midagi, kuid hakkasin tööle. Ma kangutasin kummiülikonnast muhvi ja mullikile lahti ning tundsin, kust saja-aastane pudel oli mõranenud – täpselt ümber pudelipõhja. Muhv ja mullikile olid oma töö teinud ning paki tihedalt koos hoidnud ja pudelist ei olnud palju veini lekkinud. Nüüd, mil ma teadsin, kus mõra asus, pöörasin pudeli tagurpidi ja mul õnnestus enamik vedelikku päästa.

Kuid nüüd ma seisin Prantsusmaal kõnniteel, käes tagurpidi pööratud katkine ilmselt millalgi 1870ndatest pärinev Château d’Yqemi pudel ja mul polnud aimugi, mida peale hakata.

«John...» ütles Jane, «ma...»

«Jane, kõik on korras,» ütlesin ma talle otse silmadesse vaadates, kui ta püüdis väga mitte nutma puhkeda. «Vaata, pudelid lähevad katki. Ikka juhtub. Kui nad on juba katki läinud, on nad katki. Meil jäi siiski enamik jooki alles. See ei olnud kellegi teise süü peale minu, selle pärast, et ma ei pakkinud seda korralikult oma kohvrisse, nagu ma tegin Austraaliast tulles.»

Ta ei näinud välja kuigi veendunud. Meil oli reisil kombeks saanud, et mina tassisin kohvreid ja kandsin raskemaid kotte, samas kui Jane tassis tervet hulka väiksemaid. Kuid nendes oludes, kus me ei tundud end kõige paremini, kõnnitee oli konarlik, jooksupoisid haarasid meilt küsimata kotid, Murphy seadus lihtsalt pidi toimuma. See ei olnud kohe kindlasti Jane’i süü ja ma ei tahtnud, et ta nii arvaks. Oleksin pidanud pudeli oma kohvrisse panema. Ma ei oleks pidanud tol hommikul pohmellis laiska mängima. Ma oleksin pidanud seda kogu aeg ise kandma.

Kui ma vaid...

Kui me oleksime...

Kui ainult...

See oli tehtud. Selline mõtteviis oli mõttetu. Pudel oli mõranenud ja nii oli.