Kuna ma ei osanud nende näritud juhtmetega midagi ette võtta, siis tõmbasin pimedas püsti võrkkarjuseid, et aeda sissepääsu keerulisemaks teha. Jätsin toona viiekuuse koerakutsika esimest ööd õue valvesse ja peast käis läbi mõte, et peaks võtma suleteki ja ka ise välja magama minema. Tundsin, et stress hakkab naha vahele pugema, sest soojal ajal eelistavad mu linnud magada põõsaste all ja puude otsas. Mõtlesin nad kuidagi lauta sisse saada. Proovisin õhtul, see oli täiesti võimatu. Higi jooksis, linnud keeldusid sisse minemast. Jäi loota vaid võrkkarjusest loodud labürindile! Käisin kutsuga mööda võrkkarjust, väike valvur tegi mõned haisvad junnid aia äärde, et rebane mõistaks: siin valvatakse. Valmistusin öövalveks – akna jätsin ööseks lahti, voodisse läksin dressides. Öö möödus rahulikult. Rebane ei tulnud.
Mõlgutasin mõtteid, kuidas linde elektrikarjuseta aedikus päevasel ajal rebase eest säästa. Otsustasin, et hommikul võtan söödapange ja meelitan kogu paarisajapealise seltskonna suurest linnuaiast elumajale lähemal olevasse aeda. Elamu juures on ikka turvalisem. Partide ajamine on lihtne – kui paar juhttegelast liikuma hakkavad, paterdab mass kaasa. Haned olid kahjuks laiali uitealadel ja omavahel kokku ei puutunud. Neid ühte karja ja siis ühele alale ajada oleks juba keerulisem. Meie noored kanad, kes olid otsustanud, et neile meeldib magada puuokstel, tuleks puudelt noppida hämaras ja ükshaaval kanamajja viia.
Hommikul pidin linna minema. Ära sõites märkasin rebast meie maja poole kõndimas. Kahjuks ei saanud ma sõitmata jätta ja kedagi polnud kodus. Ajasin rebase minema, tegin tagasipöörde ja tõin kodu juurest selle pärlkana, kes oli südameataki saanud. Viisin selle 300 meetrit linnuaiast eemale otse rebase rajale.
Kui pooleteise tunni pärast linnast koju jõudsin, istus see roots linnuaia sees, vahtis ülbelt mulle otsa ja mugis järjekordset ohvrit. Ta oli rajale jäetud pärlist mööda kõndinud, aeda tulnud ja võtnud värske, sooja linnu.
Kuidas kemplemine rebasega edasi läks, saab lugeda raamatust «Meie kodulinnud».