:format(webp)/nginx/o/2021/06/22/13867032t1hcbf1.jpg)
Loe katkendeid Walter Stone Tevise romaanist «Lipugambiit».
«Oled sa päriselt orb või niisama sohilapsest värdjas?»
Walter Stone Tevis, «Lipugambiit».
Raamat
Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja «meeleolu parandamiseks» jagatakse.
Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu. See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi. Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb.
Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud «Lipugambiit» on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas.
2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal, kus peaosa mängis Anya Taylor-Joy.
***
Ema surmast kuulis Beth kirjamapiga naise käest. Järgmisel päeval ilmus tüdruku pilt kohalikus ajalehes Herald-Leader. Pildil, mis tehti Maplewood Drive’il asuva halli maja verandal, kandis Beth seljas lihtsat puuvillast kleiti. Juba toona oli ta silmanähtavalt ilmetu. Foto allkirjas seisis: «Eilse New Circle Roadi ahelavarii tagajärjel orvuks jäänud Elizabeth Harmon vaatab tumedasse tulevikku. Kaheksa-aastane Elizabeth kaotas perekonna liiklusõnnetuses, mis tappis kaks inimest ja vigastas teisigi. Sel ajal üksi kodus viibinud Elizabeth kuulis õnnetusest napilt enne pildistamist. Võimude sõnul kantakse tüdruku eest kenasti hoolt.»
*
Mount Sterlingis asuvas Methueni lastekodus anti Bethile kaks korda päevas rahustit. Seda anti kõigile teistelegi lastele, et «parandada nende meeleolu». Bethi meeleolul polnudki pealtnäha suurt midagi viga, ent tal oli tillukese tableti üle siiski hea meel. Tänu sellele andis kõhukramp järele ja Beth sai lastekodu pinevaid tunde tukastades mööda saata. Tablette jagas härra Fergussen lastele väikese pabertopsiga. Ühes rohelise tabletiga, mis pidi tõstma tuju, anti neile ka oranže ja pruune, et tugevdada keha. Tablettide saamiseks tuli seista järjekorras.
Kõige pikem oli mustanahaline tüdruk nimega Jolene. Ta oli kaheteistaastane. Teisel lastekodupäeval seisis Beth vitamiinisabas tema järel ja Jolene pööras ümber, et teda silmitseda.
«Oled sa päriselt orb või niisama sohilapsest värdjas?»
Beth ei osanud selle peale midagi kosta. Tal oli kabuhirm. Nad seisid järjekorra lõpus ja ta ei võinud lahkuda enne, kui nad jõudsid aknaluugini, mille tagant paistis härra Fergussen. Beth oli küll varem pealt kuulnud, kuidas ema isa värdjaks nimetas, aga ta ei teadnud, mida see tähendas.
«Mis su nimi on?» küsis Jolene.
«Beth.»
«Ema surnud, jah? Aga issi?»
Beth jõllitas tüdrukut. Sõnad «ema» ja «surnud» tundusid täiesti talumatud. Tal tuli tahtmine ära joosta, ent minna polnud kuskile.
«Sinu vanemad,» ütles Jolene häälega, milles kõlas justkui ka pisuke kaastundenoot, «on nad surnud?» Beth ei osanud selle peale midagi öelda ega teha. Ta seisis hirmunult sabas ja ootas tablette.
*
«Te olete kõik ühed ahned türaimejad!» Nii karjus poistetiiva Ralph. Beth kuulis pealt, sest oli parajasti raamatukogus, mille üks aken oli poistetiiva poole. «Türaimeja» ei äratanud tema peas vähimatki kujutluspilti, pealegi kõlas sõna imelikult. Ometi teadis Beth selle kõla järgi, et poisi suud asutakse nüüd seebiga pesema. Tema endaga oli nii tehtud sõna «kurat» kasutamise pärast – ja ema oli ju vahetpidamata «kurat» öelnud.
*
Juuksur käskis Bethil liikumatult istuda. «Kui liigutad, võid kõrvast ilma jääda.» Tema hääles polnud vähimatki lustakusnooti. Beth istus nii tasakesi kui oskas, ent täielikku liikumatust näis võimatu saavutada. Juuksuril kulus hirmus kaua aega, et lõigata Bethile samasugune tukk nagu kõigil teistel. Tüdruk püüdis ajaviiteks mõelda sõnale «türaimeja». Sellega seoses ilmus talle silme ette mingi lind, umbes nagu kiivitaja. Ent Beth aimas, et tõlgendus ei ole päris õige.
*
Kojamees oli ühe külje pealt paksem. Tema nimi oli Shaibel. Härra Shaibel. Ühel päeval saadeti Beth keldrisse tahvlilappe kokku kloppima – just nii neid puhastati – ja ta leidis eest kojamehe, kes põrnitses ahju ääres metalltaburetil istudes rohevalgeruudulist kabelauda oma nina all. Aga kabenuppude asemel seisid ruudustikul tillukesed naljaka kujuga plastjullad. Mõned olid suuremad kui teised. Väiksemaid oli laual kõige rohkem. Kojamees vaatas tüdrukule otsa. Too lahkus tasakesi.
Reedeti sõid kõik kala, olgu nad katoliiklased või mitte. Ruudukesteks lõigatud kala oli mattunud tumepruuni kuiva paneeringu ja paksu oranži sousti alla, mis meenutas pudelis müüdavat Prantsuse salatikastet. Kastmel oli magusrõlge mekk, ent kala selle all maitses veelgi hullemini. See ähvardas tüdrukut lausa öökima ajada. Ometi tuli taldrik viimseni tühjaks süüa, või muidu oli oht, et proua Deardorffile kaevatakse sinu peale ja siis sind ei lapsendatagi.
Mõni laps adopteeriti kohemaid. Kuueaastane Alice oli tulnud lastekodusse kuu aega pärast Bethi ja ei möödunud kolme nädalatki, kui juba viisid mingid kena väljanägemise ja kaunikõlalise keelega inimesed ta koju kaasa. Tol päeval, kui nad Alice’ile järele tulid, kõndisid nad tüdrukute tiivast läbi. Nad paistsid nii õnnelikud, et Bethil tuli kange tahtmine neil ümbert kinni võtta, aga kui külalised tüdruku pilgule vastasid, vaatas too kõrvale. Mõned lapsed olid seal olnud juba pikka aega ja teadsid, et ei lahku kunagi. Nad nimetasid end eluaegseteks. Beth mõtiskles, kas temastki saab eluaegne.
*
Kehaline kasvatus oli jube ja võrkpall kõige hullem. Beth ei saanud pallile kunagi korralikult pihta. Kord lõi ta palli liiga raevukalt, siis jälle krampis sõrmedega. Ükskord tegi ta sõrmele nii haiget, et see läks pärast paiste. Suurem osa tüdrukuid naeris ja kilkas mängu ajal, aga Beth ei teinud seda kunagi.