7 viisi, kuidas me suhetes ennast takistame ja oma armuelu ise ära rikume

Loe katkendit Petra Bocki uuest käsiraamatust «Mindfuck Armastus. Kuidas me oma armuelu saboteerime ja mida selle vastu teha saame».

Petra Bock, «Mindfuck: armastus». Foto: Raamat

Mindfuck on igapäevane teguviis, millega inimesed end vaimselt saboteerivad. See teeb kõik, et me ei lubaks endale paremat elu ja elaksime allpool enda võimalusi. See töötab vastu ka kauneimale asjale maailmas – armastusele.

Petra Bock kasutab mindfuck’i meetodit nii armastuse kui partnerluse valdkonnas ja näitab, kuidas me oma tundeid ja suhteid blokeerime. «Ma satun alati valede inimeste otsa…», «Minu unistuste naist pole nagunii olemas…», «Kui ta mind vaid armastaks, siis…» Neisse lõksudesse langedes raiskame kogu oma potentsiaali, mida armastus meile võimaldaks.

Raamat «Mindfuck: armastus» selgitab lihtsalt ja näitlikult, mis inimesi armusuhetes kinni jooksutab ja kuidas need takistused edukalt ületada.

Dr Petra Bock kuulub Saksamaa tähelepanuväärseimate nõustajate hulka. Ta on üks nõutumaid loengupidajaid, kes inspireerib oma raadio- ja teleesinemistega miljoneid inimesi kogu maailmas. Oma raamatutes tutvustab ta lähemalt tänapäeva inimese psüühikat ja õpetab mõtlema nii, et me ei loobiks endale pidevalt kaikaid kodaratesse.

***

Otsides võimalusi mindfuck’i mõistmiseks ja ületamiseks, leidsin selleks ühe olulise pusletüki, kui töötasin naisega, kes soovis oma partnerilt rohkem tähelepanu. Ta virises, kurtis ja hakkas nutma, kui rääkis mulle, kuidas teisi naisi kätel kantakse, kuid tema ei saa isegi tehtud söögi eest ühtegi kiidusõna. Otsustasin jälgida vaid tema žeste ja näoilmeid, kui ta oma igapäevaelust jutustas. Tahtsin katsetada ühte hüpoteesi, mis on küll olemas psühhoteraapia teatud suundades, kuid nõustamises oli see enam kui ebatavaline. Nägin enda ees lapse liigutusi ja emotsioone, mitte kogenud ja täiskasvanud naist. Hetkel minu konsultatsioonil olev klient oli aga kogenud ja edukas naine, kellel oli nõudlik ning tähtis töökoht. Täiskasvanud inimesest oli oma suhtest rääkides vaid mõne minuti jooksul laps saanud. Laps, kes kurtis, et ei saa issilt piisavalt tähelepanu ja armastust. Mulle oli see mudel tuttav transaktsionaalse analüüsi teooriast, mis jaotab inimesed kolmeks sisemiseks osaks: nn lapseolek, vanemaolek ja täiskasvanud olek. Kõik osad on olulised ja aktiveeruvad erinevates olukordades. Mida rohkem seda mudelit nõustamisel katsetasin, seda enam jõudsin järeldusele, et täiskasvanuna ei pea me lapse- ega vanemaolekusse minema. Neid osi pole meil enam vaja. Mitte kunagi. Sest sellega liigutakse punktidesse, kus sisemine küpsemisprotsess pole veel päris täielik. Tekib ka olukordi, kus vaadatakse maailma ja täiskasvanuid sellest seisukohast, mis oli lapsena. Laste jaoks on täiskasvanud nagu vanemad. Ja kui olime väikesed, siis oli vanematel kaks peamist teguviisi: nad hindasid meie käitumist ja karistasid meid. Ning nad hoolitsesid meie eest soojalt ja armastavalt. Kolmas külg, mis täiskasvanuid kui iseseisvaid isiksusi määratleb, on meile endiselt võõras – salapärane, huvitav, aga alati ka veidi hirmutav. Karistavad ja hindavad või hoolivad vanemad tunduvad nagu kõikvõimsad olendid, kes kõike teavad ja tunnevad, suudavad kõike otsustada ja vajadusel igast jamast päästa. Kuid selles lapselikus vaatenurgas oleme me ise väikesed, nõrgad ja jõuetud. Väikese isiksuse välja näitamisega soovitakse äratada tähelepanu. Selleks on mitu võimalust: võib olla armas, asjadega kohaneda, näidata ennast abitu ja ülekoormatuna (sest oleme juba õppinud, et just siis meid aidatakse) või hakata tõsiselt lärmama: näidata vihapurskeid, trotsi, vingumist ja vastupanu. Kui vanemate ja laste vahel asjad «tõsiseks» muutuvad, siis võetakse appi äärmused.

«Veeballett»:

Armastus lapse vaatenurgast

Mis on sellel meie enda ja praeguse eluga pistmist? Olen tähele pannud, et mindfuck’i režiimis satutakse jälle tagasi lapselikku perspektiivi. Muudame end väikeseks, näitame ennast abitu ja ülekoormatuna, muutume trotslikuks või pahaseks. Või samastume vanema osaga, mis lapselikust vaatenurgast tähendab kõikvõimast väge ja seetõttu peame ennast kõiketeadjaks, võimsaks, domineerivaks. Usume, et teame, kuidas asjad peaksid käima, ja arvame, et meil on kõik kontrolli all. Peamiselt annab see hea võimutunde, sest ollakse kõrgemal positsioonil. Teine viis, kuidas lapselik vaatenurk vanemaolekust peegeldub, on näha siis, kui ollakse ülemäära kaitsev, mõistetakse kõike ja võetakse omaks andestav suhtumine, mis oli omane nende vanematele, kui nad hoolivalt käitusid. Isegi see võib anda hea ja võimsa tunde, kuigi selline käitumisviis pärineb juba ammustest aegadest. Siis oleme meie need hoolivad lähedased, kes kõike suudavad ja teisi nõrgemaid olendeid abistavad. See on hea tunne, kui kõige üle on kontroll ja samal ajal saab ka head teha.

Lapsed jäljendavad ka ise neid rolle, kui nad kehastavad isa, ema ja last kodu mängides. Aga täiskasvanud just saboteerivad ennast sellel hetkel. Me ei ole enam oma elu ja jõu kõrgpunktis või nagu ma seda nõustamises kutsun – me oleme vee all. Tantsime enda ja teistega meeletut lapse- ja vanemaoleku balletti, tantsime veealust balletti. Kui me mingil hetkel pinnale ei tõuse, muutub meie elu pööraseks mänguks, liigutakse lapsepõlve keerulisematesse aegadesse, mida poleks kunagi uuesti kogeda tahtnud. Ja armudes oleme nendele mängudele vastuvõtlikumad kui kuskil mujal. Siin tulevad mängu kõikvõimsus ja jõuetus, vastupandamatu viha, liigne eufooria ja kõik teised äärmuslikud tunded, mida kogetakse, kui armastuse negatiivsesse spiraali takerdutakse. Triivime seal nagu paat, mille mootor on rikki läinud. Me pole täies jõus imelised, iseseisvad, küpsed täiskasvanud inimesed, vaid oleme hoopis tagasi oma elu varajasemas staadiumis.

Kuidas me ennast segame?

Vanema ja lapse tasandi vahel liikumise juures on huvitav see, kas nendel uskumustel ja veendumustel, mille külge siis klammerdume, on mingi süsteem. Üks asi on oma lapsemeelse sisemise seisundi juurde tagasi pöörduda. Miks aga unistavad täiskasvanud armastuse ideaalist, kus näidatakse jõuetust või täielikku alistumist? Kas me kõik tahame minna tagasi ideaalsesse vanema ja lapse vahelisse maailma ning siis teelt eksida, sest seda lihtsalt polegi enam olemas? Seda lähemalt uurides hakkasin üles märkima mustreid, mida ikka ja jälle klientide tööalaste ja eluliste probleemide puhul täheldasin, püüdsin neid süstematiseerida ja leida nende ühisosa. Kas olid olemas mingid kategooriad, kuhu saaks näiliselt lõputu hulga takistavaid mõtteid kokku võtta? Tegin huvitava avastuse.

Sisemise võrgu mõistmine

Kujutage ette, et teie sees toimub võitlus kahe gladiaatori vahel. Üks neist, nimetagem teda võrguheitjaks, viskab nööridest punutud võrgu teile peale ja tõmbab selle kõvasti kinni. Teine gladiaator – tegelik mina – takerdub ja jääb võrku kinni. Küsite endalt: kuidas ma siia sattusin? Kust see võrk tuli? Võib-olla minu lapsepõlvest? Need on valed küsimused. Nendele ei saa te kunagi vastuseid. Palju tähtsam on võrku täpsemalt uurida: kuidas see on valmistatud? Mis materjalist? Kus on augud? Kuidas ma siit välja saan? Ja lõpuks: kes on see teine mina, kes mulle kogu aeg võrgu peale viskab? Kas ma pean võitlusareenil iseenda alistama? Mis juhtuks, kui ma selle lihtsalt lõpetaks? Ja vabaks saaksin! Ja mis siis juhtuks, kui võrguheitjast saaks hoopis minu sõber ja hea nõuandja? Kui ma teaksin, et ma pole kunagi üksi ja ma olen alati piisavalt täielik, ükskõik, kellega ma vastamisi seisan. Ja lõpuks tõeliselt fantastiline küsimus: milline on elu ilma võrguta? Mis juhtub, kui saavutan armastajana oma täieliku potentsiaali? Sel hetkel alistute ja avate end armastusele, mis on tegelikult teie jaoks võimalik. Liiga pöörane unistus? Minu arvates mitte. Mõelge järele, mis siin tegelikult kaalul on: miski ei tee inimest õnnelikumaks kui elu armastus. Ja pole midagi kahetsusväärsemat kui see võimalus käest lasta. Küsige, kellelt soovite. Elu lõpus loeb see, mida tegime koos nendega, keda armastasime. Mitte see, millest me ainult unistasime, kuid kunagi ei teostanud.

Seitse viisi enda takistamiseks

Minu otsingute lõpus jäi järele seitse mustrit, mis sobivad igasugust tüüpi vaimse enesesabotaažiga. Üks, mitu või isegi kõik järgmised mustrid – seitse mindfuck’i tüüpi – on töös just siis, kui ennast saboteerime. Nendest koosnebki see võrk, mille endale ja teistele peale viskame.

1. Katastroofiline mõtteviis: enda hirmutamine. Harjumus arvestada halvimaga, ennast aetakse katastroofistsenaariumitega hulluks.

2. Ennastsalgav mõtteviis: teiste huvide enda omadest kõrgemale seadmine, soov kõigile meele järele olla.

3. Arvustav mõtteviis: enda ja teiste arvustamine. Sinna hulka kuuluvad perfektsionism, kõige teadmine ja kurikuulus vingumine.

4. Survestav mõtteviis: enda ja teiste pinge alla seadmine.

5. Reeglitele alluv mõtteviis: rangetest, juhuslikest või iganenud reeglitest kinni hoidmine.

6. Usaldamatu mõtteviis: pidev enda ja teiste umbusaldamine.

7. Liiga motiveeriv mõtteviis: äärmuslikult eufooriline ja üleliia motiveeriv sundimine. Ollakse õnnest taevas või surmani kurb.

Foto: Shutterstock

Kolm kõrvalekallet – kolm põhjust

Jääb ainult küsida: miks me seda teeme? Peab olema mingi põhjus, miks me seda kõike teeme. Millistel tingimustel muutuvad mindfuck’i režiimis läbi mängitud mõttemustrid sobivaks või isegi mõttekaks? Millistel tingimustel on õigustatud enda hirmu all hoidmine, enda allutamine, enda ja teiste täpne arvustamine, meelevaldsete reeglite järgi elamine ning võib tõsiselt võtta kõiki neid hullumeelsusi, mida mindfuck’i mõtteviisis tehakse? Minu arvates on kolm põhjust, miks täiskasvanud jälle vanema ja lapse tasandile triivivad. Nende kõikide juured on meie endi ja esivanemate minevikus. Usun, et need põhjustavad kõiki mindfuck’i mõtteviise, ka neid, millega ennast armastuses saboteeritakse.

1. Näeme maailma kolmeaastase lapse vaatenurgast

Suhe vanematega on esimene armastuse vorm elus. Ennast saboteerides minnakse tagasi lapsepõlve mõtteviisidesse, kus pidime teistega suhestuma võimu ja jõuetuse kaudu. Kui väikelapsi hoolikalt ja armastusega jälgida, siis näeme, millest tekib see lahknevus võimusoovi ja tegeliku abituse vahel: ärritus, enda põrandale viskamine, karjumine, kaklemine, räuskamine, anumine, nutt ja paljud muud manipuleerimisvõtted, mis panevad kõrvalseisjat inimese loovuse üle imestama. Elu tervislikus arengus leitakse ühel päeval tasakaal selle vahel, mida saame ja peaksime mõjutama ning millega oleks parem teiste poole pöörduda ja nendega koostööd teha. Individuaalse tõhususe ja eduka koostööoskuse koostoime on täiskasvanud inimese üks kõige olulisemaid oskuseid. Enesetõhusus ja edukas koostöö tähendavad nii enda kui ka teiste jaoks olemas olemist. Mindfuck’i režiimis jäävad need võimed meist kaugemale kui maakera teine pool. Seis muutub kriitiliseks siis, kui mindfuck seda küpsemisprotsessi takistab, kui jääme sisemiselt väiksemaks kui me tegelikult oleme või milleks võimelised oleme. Seejärel takerdume jõu ja jõuetuse vahekorda, muudame end abitumaks või võimsamaks, mis pole kasulik endale ega ka teistele. Sageli tunneme seda küpsuse vajakajäämist kõige valusamalt just armuelus. Siiski on oluline, et kõik tunneksid võimu ja jõuetust, kuna see on üks kõige algsemaid ja loomulikumaid inimeseks olemise kogemusi ning sellega tegelemine on üks kõige olulisem ja kriitilisem arengupunkt elus. Mindfuck’i režiimis oleme ummikus ning pole veel õppinud sellistes olukordades tõeliselt ja enesekindlalt hakkama saama. Ajame segamini täiskasvanute vahelise armastuse ning vanemate ja laste vahelise armastuse, mis on loomu poolest palju vastuolulisem.

2. Lapseliku vaatenurga omaks võtmine

Inimesed näevad armastust ikka läbi isikliku loogika, mis loodi juba lapsena, kui ei suudetud veel ümbritsevat maailma ja suhteid eristada ning iseseisvast hoiakust seda kõike jälgida. Individuaalpsühholoogia rajaja Alfred Adler avastas selle nähtuse ja lõi personaalse loogika mõiste eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel. Ta märkas, et täiskasvanud matkivad oma vanemate suhtemudeleid. Kes nägi lapsena vanemaid tihti teineteise peale karjumas, teeb seda hiljem väga sageli ka oma suhetes. Seejärel luuakse oma suhete kavand selle järgi, kuidas tajuti vanemate suhteid.

3. Esivanemate moodi mõtlemine

Kasutame endiselt oma esivanemate väärtuseid, ideid ning hirme hierarhilisest ja autoritaarsest maailmast, kus armastus ja suhted olid ikka veel ranged sotsiaalselt heaks kiidetud ellujäämisühendused. Nagu juba mainitud, on inimeste mõtlemine ja käitumine katse tulla toime maailma reaalsusega ja viis, kuidas kõige paremini kohaneda, et elada võimalikult turvaliselt ja õnnelikult. Vanad mindfuck’is leiduvad mõtteviisid sobisid sellisesse maailma, mida pole enam olemas. See oli puuduse, valitsemise, alluvuse ning kooseksisteerimise maailm, kus peamine eesmärk oli majanduslikult ja ühiskondlikult ellu jääda ja toimida. Suhetes tekib nii palju kriise, sest me pole veel aru saanud, et partnerluse tingimused on muutunud põhjalikumalt kui kunagi varem. Vaatame tingimusi, mis olid varem armastuse ja partnerluse jaoks vajalikud: inimesed sõltusid üksteisest. Mitte vaid sisemiselt, vaid ka väliselt. Kunagi lõpetatud suhet ei saanud enam tagasi võtta. Kui lahutus üldse oli võimalik, siis tõi see kogu perele häbi. Sotsiaalne tõrjutus ei sõltunud vaid perekonnast, vaid ka ülejäänud kogukonnast ning oli kõigi jaoks riskantne. Partneri surm oli tõeliselt problemaatiline, eriti nende naiste jaoks, kes mehest majanduslikult sõltusid. See polnud ainult vaimselt keeruline, vaid sellest sõltus nende olemasolu. Endast lugupidavad vanemad soovitasid oma lastele «mõistlikke abielusid», mitte otsida armastust. Heaolu, hoolitsus, viljakus ja sotsiaalne seisund olid kõige olulisemad maailmas, kus võideldi iga päev nii sotsiaalse ellujäämise kui ka mõnikord sõna otseses mõttes ellujäämise nimel. Nn hea partii tagas tõusu ka sotsiaalsel redelil. See edasiminek tähendas lisaks paremale mainele ka suuremat turvalisust ja paremaid võimalusi enda ja oma järglaste ülalpidamiseks. Seega oli partnerlus elutähtis ja tugines põhimõttel, kus peaaegu kõik sõltusid kõigist selles mittedemokraatlikus ja hierarhilises maailmas.