Saada vihje

ERISKUMMALINE LASTERAAMAT Suur seiklus, kus seistakse vastamisi hirmuga, kuid leitakse ka õnn ja armastus

Copy
Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatus «Päikesevalvaja».
Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatus «Päikesevalvaja». Foto: Lisa Aisato

Maja Lunde kirjutatud ja Lisa Aisato kaunite illustratsioonidega raamat «Päikesevalvaja» räägib loo Lillist, kes ei ole enam laps, aga ka veel mitte teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see kogu aeg on olnud.

Maja Lunde, «Päikesevalvaja».
Maja Lunde, «Päikesevalvaja». Foto: Raamat

Tüdrukul on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus. Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik... Siit leiad katkendi raamatust.

***

Ta oli täiesti teistmoodi kui kõik teised lapsed, keda ma näinud olin. Ta nägi välja, nagu poleks ta elus kordagi haige olnud. Tema kannul jooksis väike koer ja poiss jutustas temaga pidevalt.

«Tule siia, koer, tule, ma annan sulle midagi head!»

Ta korjas väikselt peenralt mõned maasikad ja viskas need üksteise järel koerale.

Koer kugistas need alla ja liputas innukalt saba.

Siis istus poiss puu all olevale kiigele, kallutas end tahapoole ja tegi endale hoogu. Ta kiikus edasi-tagasi, kallutas pea kuklasse, nii et juuksed lendlesid tuules.

Koer liputas rõõmsalt saba, enne kui istus kiige kõrvale maha ja pani pea käppadele.

Ma seisin täiesti vaikselt ja vaatasin neid ning äkitselt soovisin ma, et oleksin tema, et minul võiks ka selline elu olla.

Poiss kiikus kaua. Ja mina seisin seal peidus ja vaatasin neid. Ta pani silmad kinni ja naeratas omaette.

Hakkasin just mõtlema, mida ma peaksin tegema, kas ma peaksin sealt ära minema või hoopis proovima poisiga rääkida, kui koer püsti hüppas ja tasakesi haukuma hakkas. Poiss võttis hoo maha.

«Jälle?» küsis ta.

Koer haugatas vastuseks.

«Hästi,» ohkas poiss.

Ta hüppas kiigelt maha ja hakkas kõndima. Hiilisin poisi ja koera taga nii vaikselt, kui suutsin, me läksime üha sügavamale orgu.

Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatus «Päikesevalvaja».
Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatus «Päikesevalvaja». Foto: Lisa Aisato

Taimed meie teel muutusid, need läksid tumerohelisemaks ja tihedamaks, õied muutusid suuremaks ja erksavärvilisemaks. Läks soojemaks ja valgemaks. Mäest endast oleks nagu soojust kiiranud.

Poiss läks sügavale orgu ja jäi mäeseina ees seisma. Siis ohkas ta veel korra sügavalt ja ütles koerale: «Jaa-jaa, eks peame siis vist oma tööd tegema.» Hiilisin lähemale ja nägin nüüd, et ta seisis tohutu raudvärava ees, mis oli mäeseina sees. Oru soojus ja valgus tuli väravast, see kiirgas läbi pragude. Värava ülaosas oli luuk. Poiss vaatas kiiresti üles ja ohkas jälle, seejärel kummardus ta ja tõstis midagi maast üles. Kui ta end jälle sirgu ajas, siis nägin, et ta hoidis käes hiigelsuurt liivakella. Ta keeras selle ümber ja liiv hakkas ülevalt alla jooksma.

Siis võttis ta kätte veel midagi, mis oli koos liivakellaga maas olnud: kaks suurt nahast käpikut. Ta tõmbas need endale kätte. Need ulatusid talle tublisti üle küünarnukkide.

Seejärel pani ta pähe tumepruuni nahast kapuutsi, mis kattis kõik peale silmade. Kui ta lahke nagu oli maski taga peidus, ei näinud ta enam üldse lahke välja.

«Kas oled valmis?» küsis poiss koeralt ning tema hääl kõlas kapuutsi all õõnsa ja imelikuna.

Koer niutsus vaikselt ja jooksis mõned meetrid eemale, kus ta põõsa alla varju puges.

Poiss võttis kinni redelist, mis värava kõrval seisis, ja ronis ülespoole, kuni ulatus luugini.

«Nüüd ma teen seda!» hüüdis ta koerale.

Kui poiss lükkas luugi lahti, kuulsin ma valju metalset kriuksumist.

Kõigepealt pidin ma silmad kätega kinni katma, sest ma olin täiesti pimestatud.

Sellest imeväikesest luugist värava ülaosas tungisid välja nii tugevad valguskiired, et kogu org sai valgustatud. Kõige võimsam, soojem valgus, mida ma kunagi tundnud olin, nagu tuhat lõket ühekorraga.

Ma ei julgenud vaadata luuki ennast ega valguskiiri, kuid aeglaselt harjusin ma valgusega ja vaatasin ettevaatlikult ringi – orgu, taimi ja lilli.

Soojus täitis kogu mu keha ja mul oli tunne, nagu oleksin järsku mitu sentimeetrit pikemaks kasvanud. Sama juhtus vist taimedega. Sest kui valgus neile peale paistis, siis juhtusid kõige uskumatumad asjad. Õienupud avanesid, põõsa taga nägin ma tomateid punaseks minemas, mustikad mätta otsas muutusid tumesinisemateks ja apelsinid oksa küljes läksid erksamat oranži värvi.

Vaatasin poisi poole. Ta oli redelilt alla roninud ja istus liivakella juures. Ta nägu oli kogu aeg selle poole suunatud, ta justkui jõllitas seda pingsalt oma maski tagant. Liiva jäi liivakella ülaosas üha vähemaks, aeg oli täis saamas, ja varsti tõusis poiss jälle püsti.

Ja siis, kui kogu liiv oli liivakella põhja jooksnud, ronis ta kähku redelist üles, haaras luugist ja lükkas selle kiiresti kinni.

«Uhh!» ütles ta koerale, võttes kindad ja maski ära. «Tehtud. Nüüd võime teha, mida tahame!»

 

Tagasi üles