KENNEDY DÜNASTIA Suguvõsa, millesse kuulumine on korraga nii õnn kui õnnetus

Copy
USA president John F. Kennedy ja tema naine Jacqueline Kennedy.
USA president John F. Kennedy ja tema naine Jacqueline Kennedy. Foto: ABBIE ROWE / NATIONAL PARK SERVICE HANDOUT/Scanpix

Kirjastuselt Sinisukk on eesti keeles ilmunud James Pattersoni ja Cynthia Fageni menuk «​Kennedy dünastia», mille tõlkis Matti Piirimaa. Loe raamatust katkendeid!

«Kennedy needuse» idee püsib endist viisi…

James Patterson ja Cynthia Fagen, «Kennedy dünastia».
James Patterson ja Cynthia Fagen, «Kennedy dünastia». Foto: Raamat

Kennedyte perekond on pikalt olnud silmapaistev Ameerika poliitikas, riigiteenistuses, meelelahutuses ja äris. Kuid kogu nende suguvõsa on aastakümnete jooksul saatnud mitmed traagilised õnnetused, mistõttu on avalikkus hakanud arvama, et kogu Kennedy klann on ära neetud.

«Kennedy dünastia» on raamat, mis pakub põnevat kokkuvõtet perekond Kennedy silmapaistvamatest tipphetkedest aga ka tragöödiatest, mis on seda suguvõsa saatnud juba peaaegu terve sajandi. James Pattersoni põhjaliku uurimistöö tulemusena valminud teos toob lugejateni üksikasjaliku pildi perekond Kennedyst ning näitab, kuidas Kennedy perekonda kuulumine on korraga nii õnn kui õnnetus.

***

Veebruaris 1960 kogunes Sinatra õukond Las Vegases Sandsi hotelli salongis tema tavalise laua ümber. Rotikarja järjekordse väljamüüdud esinemise edu puhul pidutsevasse seltskonda kuulus ka 25-aastane Exner, kes kuulas tähelepanelikult Sinatrat – nad olid 1959. aastal lühemat aega kohtunud –, kuni tema pilk peatus kahe uue lauasviibija näol. Exner ei teadnud, et Jack Kennedy ja tema vend Ted on poliitikud, kuni Sinatra tutvustas talle Jacki, senaator Kennedyt.

Ametlikult olid Jack ja 28-aastane Ted – venna kampaaniakorraldaja lääneosariikides – tulnud Hollywoodi suunamudijatelt nõuandeid saama. Küsitlustulemused näisid kalduvat Jacki kahjuks, aga demokraatide presidendikandidaadi seadmise rahvuskonvent pidi toimuma juulis Los Angeleses. Hollywoodi publitsist Jim Mahoney, kes esindas Sinatrat ja Lawfordi, meenutas strateegia kujundamist: «Korraldage «Noored Kennedy toetuseks» operatsioon… Koondage veteranid tema selja taha. Ta peab siin, Californias, midagi ette võtma, muidu satub suurde hätta.»

Senaator kutsus Judith Campbell Exneri basseiniäärsele lantšile. Nad vestlesid mitu tundi. Jackile omane huumorimeel avaldus reageeringus Exneri ülestunnistusele, et Jacki noorem vend Ted oli püüdnud talle eelmisel õhtul läheneda. «See väike võrukael. Peaksite talle tema noorusliku joovastuse andestama,» lausus Jack naerdes.

«[Jack] näis soovivat edasisi kohtumisi. Olin elevil, lausa kergemeelne,» avaldas Exner hiljem ajakirjale People.

Kuu aega kestnud igapäevased telefonikõned – «Jack oli maailma parim kuulaja,» kirjutas Exner 1977. aastal oma autobiograafias «My Story» («Minu lugu») – kulmineerusid kirgliku kohtumisega New Yorgi hotellis Plaza õhtul enne 1960. aasta 8. märtsi New Hampshire’i osariigi eelvalimisi. «Mind üllatas, et ta oli nii rahulik enne oma presidendivalimiste kampaania esimest eelvalimist, kuid uskumatul kombel ei maininud ta kogu meie koosveedetud öö jooksul kordagi New Hampshire’i. Järgmisel hommikul saatis ta mulle tosina roose, juures kaart «Sinule mõteldes… J.»»

Jack polnud ainus, kes Exnerile mõtles. Aprillis tutvustas Sinatra Exnerit ka oma heale sõbrale «Uputuse-Samile», nagu Sam Giancanat nimetati. Uskumatul kombel jätkas Exner korraga kahte armulugu – ühte presidendiks pürgija, teist «Chicago ristiisaga».

***

Kennedy mõrvamise päeval otsis eriagent Mike Howard Lee Harvey Oswaldi Dallase korteri läbi. Ta leidis roheliste kaantega aadressmärkmiku – hiljem kadus see asitõendite hulgast – ning pani tähele, et 17. leheküljele oli Oswald pealdise «MA TAPAN NAD» all kirja pannud nelja mehe nime: konservatiivse antikommunisti Edwin Walkeri, endise asepresidendi Richard Nixoni, FBI agendi James Hosty ja kõige esimesena Texase kuberneri John Connally. Oswald oli juba tulistanud Walkerit, selgus, et ka Nixon viibis novembris 1963 samal ajal JFK-ga Dallases.

Ehkki Oswaldi mõrvanimekirja esimesele reale oli kantud kuberner John Connally, kes oli keeldunud Oswaldi «vastumeelset» sõjaväest vallandamist teenistuslehelt kõrvaldamast, oli hoopis president John F. Kennedy see, keda Oswaldi esimene kuul tabas.

***

Pühapäeval, 24. novembril, oli alustatud ümberpaigutamist. Nüüd Kennedy mõrvamisega seostatud Oswaldile tehtud tapmisähvarduste tõttu oli politsei valvel. Kell 11.20 viidi uurija James R. Leavelle’i külge käeraudadega aheldatud vahialune Dallase linnavangla keldrikorruse kaudu soomustatud veokisse, et viia ta Dallase maakonnavanglasse. Sinna pidi Oswald jääma esmaspäevase kohtuistungini.

Kümned trükiväljaannete ja TV-reporterid olid kogu hommiku oodanud, et näidata kinnipeetu avalikku üleviimist, ning miljonid raadiokuulajad jälgisid otseülekannet.

«Äkki astus keegi edasi, kaks kiiret sammu ettepoole,» meenutas ajalehe Dallas Times Herald fotograaf Bob Jackson. See keegi oli sealse ööklubi omanik Jacob Leon Rubenstein, keda tunti Jack Rubyna. «Ta tulistas, mina vajutasin kaamerapäästikule… Muretsesin, et tegin seda ehk liiga vara, enne kui [Oswald] pihta sai.»

Jacksonil õnnestus täpselt jäädvustada hetk, kui Ruby kuul tabas Oswaldi kõhtu, Oswaldi suu oli valust pärani, silmad kinni pigistatud, aheldatud käed pisut kergitatud, nagu püüaks ta ennast järgmise kuuli eest kaitsta.

Ruby «parem käsi kõverdus, nagu tahtnuks ta tulistada järgmise lasu,» tunnistas detektiiv Leavelle hiljem, 1964. aastal toimunud Ruby kohtuprotsessil. Ruby kaitsja väide? See polnud üldse mõrv, ainult «psühhomotoorse epilepsia krambid».

Võib-olla oli see nõnda, ehkki Leavelle tunnistas, nagu oleks ta kuulnud Ruby sõnu: «Loodan, et see neetud krants kõngeb», kui too päästikule vajutas. «Võpatasin ning püüdsin Oswaldit enda selja taha tõmmata. Mul õnnestus teda pöörata, nii et kuul tabas kolm või neli tolli nabast vasakule.»

Kui Leavelle’ilt küsiti, mis võis olla Ruby motiiv, siis teoretiseeris ta, et see mees «tahtis teha midagi tähelepanuväärset».

***

Hämarus laskus, ilmaprognoosid muutusid, kogenud lendur Kyle Bailey tühistas oma kavandanud lennu Martha’s Vineyardile. Teine piloot, Roy Stoppard, kes oli just Cape’ilt saabunud, ütles John juuniorile, et «tagasiteel sattusin tihedasse uttu» ning et John «peaks ehk pisut ootama».

«Mitte mingil juhul. Olen juba niigi hilinenud,» vastas John viisil, mida sellised kogenud lendurid nagu Bailey ja Stoppard «hoolimatuks riskimiseks» nimetasid.

Lennuinstruktor pakkus ennast teise piloodina kaasa, kuid John ütles, et «ta tahab teha seda üksinda», ehkki lennukiomanike ja pilootide assotsiatsiooni kõneisik hiljem selgitas: «Öisel lennul isikupäratu maastiku või vee kohal, eriti veel udus või pilvedes, kaob kõigepealt ruumiline orientatsioon, sest horisonti pole enam näha.»

Start toimus kell 20.38, kell 20.40 edastas John juunior oma ainsa raadioteate sel lennul. «Teterborost põhja pool. Suundun itta.»

Kell 20.49 ilmnes juba probleem. Tõusul oli John ekslikult suundunud Westchesteri lennujaama poole laskuva American Airlinesi lennu 1484 (pardal 128 reisijat ja 6 meeskonnaliiget) õhuruumi.

Lennujuhid jõudsid American Airlinesi lennu õigel ajal kõrvale suunata ja nõnda kokkupõrke õhus ära hoida, kuid raadiokommunikatsioonist ilmneb selgesti, et süüdi oli John.

LEND 1484: «Nagu ma aru saan, ei ole ta ühenduses teie ega kellegi teisega.»

LENNUJUHT: «Ah, keegi ei räägi [sic] kellegagi.»

Lennukõrgusel 5500 jalga piloteeris John juunior Piper Saratogat häirimatult 30 minutit. Seejärel mähkis lennuki endasse udumass, mille eest piloodid New Jersey lennuväljal olid hoiatanud.

Pisut pärast kella 21.34 oli Johni lennuk Martha’s Vineyardi lennujaamast seitsme ja poole miili kaugusel. Erapiloot Michael Bard, kes oli umbes kakskümmend minutit varem Martha’s Vineyardilt Connecticuti osariiki jõudnud, kirjeldas, et «ümberringi lasus paks udu, ilm oli väga pime ning silmapiiri polnud õieti nähagi». Bard ütles New York Timesile, «et kui ei osata instrumente jälgida, siis on raske hoida lennukit õiges asendis».

Kell 21.40 fikseeris radar lennuki korrapäratu laskumise 2200 jala kõrguselt; iga paari sekundiga langes see mitusada jalga, altimeetriosuti pöörles kiiresti nulli poole, kui Piper sattus «surmapöörisesse», mis võis kesta kuni 30 sekundit.

Kell 21.41 kadus lennuk radariekraanilt.

Tagasi üles