Aafrikas kohviistandust pidanud paruness Blixen: minu farmis ei saanud kunagi rikkaks

Karen Blixen. Foto: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

Karen Blixeni autobiograafiline romaan «Aafrika äärel» on köitev ja lopsakas lugu Aafrikast haritud eurooplanna silmade ja kogemuste kaudu. Ta viib lugeja maagilisele rännakule, kirjeldades kohalikke kombeid ja kultuuri, värvikaid kogemusi loomadega, hingematvaid maastikke ning kohtumisi südame võitnud ja vahel ka selle murdnud tegelastega. Loe raamatust katkendit!

Karen Blixen, «Aafrika äärel». Foto: Raamat

Minu Aafrikas elamise viimastel aastatel aga sõitsid paljud noored Nairobi kaupmehed pühapäeviti mootorrattaga küngastele ja lasksid kõike, mis püssi ette sattus, ning usutavasti on suurulukid küngastelt läbi astelpõõsastike ja üle kivise maa kaugemale lõunasse rännanud.

Ülal mäeseljandikul ja neljal tipul oli kerge astuda; rohi oli lühike nagu muru, siin-seal tungis kamarast esile mõni hall kivi. Piki mäeseljandikku, tippudele ja tippudelt alla viis kitsuke loomarada nagu lauge lihketee. Ühel hommikul küngastel laagris olles läksin mööda rada üles ja leidsin sellelt kannakarja värskeid jälgi ja sõnnikut. Suured vagurad loomad olid küllap mäeseljandikul käinud aoaegu ja kõndinud rivis; tundus, nagu oleksid nad sinna läinud vaid vaatama all mõlemal pool mäge laiuvat maad.

Kasvatasime farmis kohvi. Maa oli kohvi viljelemiseks pisut liiga kõrgel ja istanduse harimine oli ränk töö; minu farmis ei saanud kunagi rikkaks. Kohviistandus on aga midagi niisugust, mis sind haarab ja lahti ei lase, ja seal on alati midagi teha; ikka oled töödega pisut maha jäänud.

Metsikus ja korrapäratus maastikus paistis tükike reeglitekohaselt mõõdetud ja täis külvatud maad väga ilus. Hiljem, kui lennukiga Aafrika kohal sõitsin ja harjusin oma farmi vaatama õhust, imetlesin kohviistandust, mis paistis rohekashallis maastikus erkroheline, ja taipasin, kui väga ihkab inimvaim geomeetrilisi kujundeid. Kogu Nairobi ümbrus, eriti linnast põhja pool, on samamoodi planeeritud ja siin elavad inimesed mõtlevad ja räägivad pidevalt kohvi istutamisest, põõsaste pügamisest või kohvikoristusest ja mõtisklevad öösiti voodis lamades kohvivabrikute täiustamisest.

Kohvi kasvatamine on aeganõudev töö. See ei kuku alati välja nii, nagu kujutled, kui noorelt ja lootusrikkalt kannad paduvihmas kaste puukooli noorte läikivate kohviistikutega ja vaatad, kuidas hulk sulaseid istutab taimi korrapärastesse auguridadesse niiskes pinnases, kus need kasvama hakkavad, ja siis varjavad need päikese eest põõsastelt murtud okstega, sest pimedus on nooruse eesõigus. Läheb neli või viis aastat, enne kui puud kandma hakkavad, ja vahepeal ründavad põldu põud või taimehaigused või katavad selle paksult jultunud põlistaimed – pikkade karedate, rõivastesse ja sukkadesse takerduvate viljakestadega tõlvad. Mõni puu on halvasti istutatud, sammasjuur on kooldus; need surevad just õide puhkedes. Aakrile istutatakse pisut üle kuuesaja puu, mul aga oli kuussada aakrit maad kohvi all; tulevaste heldete andide ootuses vedasid mu härjad puuridade vahel vaguralt kultivaatoreid edasi-tagasi tuhandeid miile.

Karen Blixen (Karen Christentze Dinesen) 1918. aastal Aafrikas. Foto: Akg-images/ Scanpix

Kohvifarmis on väga ilusaid aegu. Kui istandus vihmade alates õide puhkes, pakkus see pimestavat pilti – otsekui kriidipilv udus ja vihmapihus kuuesaja aakri kohal. Kohvipuuõiel on õrn mõrkjavõitu lõhn nagu laukapuuõiel. Kui põld küpsetest marjadest punetama lõi, kutsuti kõik naised ja lapsed, keda nimetatakse toto’deks, koos meestega puudelt kohvi korjama; seejärel veeti saak furgoonidega ja vankritega jõe äärde vabrikusse. Meie masinad polnud kunagi päris korras, olime aga vabriku ise planeerinud ja ehitanud ning tundsime selle üle uhkust. Kord põles vabrik maani maha ja tuli uuesti ehitada. Suur kohvikuivati pöörles ja pöörles, keerutas oma raudkõhus kohvi ja kolises, nagu uhuks vesi rannikul kive. Vahel sai kohv kuivaks ja tuli kuivatist välja võtta keset ööd. See oli maaliline hetk: hulk tormilaternaid valgustas vabriku hiigelruumi, kus kõikjal rippus ämblikuvõrke ja kohvikestasid, ja lambivalgel paistsid ümber kuivati innukad mustad näod; tundus, nagu rippunuks vabrik suures Aafrika öös otsekui särav kalliskivi etiooplase kõrvas. Hiljem kohv lüditi, liigitati ja sorteeriti käsitsi ning pakiti kottidesse, mis sadulsepanõelaga kinni õmmeldi.

Varahommikul, kui oli veel pime ja mina lamasin voodis, kuulsin lõpuks, kuidas kohvikotte täis laotud furgoonid, kaksteist kotti tonni kohta, kuusteist härga iga furgooni ees, hakkasid liikuma mööda pikka vabrikuteed ülesmäge Nairobi raudteejaama poole; oli palju kisa ja lärmi, ajajad jooksid furgoonide kõrval. Oli rõõm mõelda, et see oli ainus tõus nende teel, sest farm asus Nairobi linnast tuhat jalga kõrgemal. Õhtul läksin naasvale karavanile vastu; väsinud härjad tühjade furgoonide ees vangutasid päid, neid ajas väike väsinud toto ja kurnatud ajajad vedasid teetolmus piitsasid järele. Nüüd olime teinud, mis meie võimuses oli. Päeva-paari pärast pidi kohv olema laeval ja võisime vaid loota heale õnnele suurtel Londoni oksjonitel.

Mul oli kuus tuhat aakrit maad ja nõnda oli mul peale kohviistanduse palju vaba pinda. Osa maast kattis põlismets ja umbes tuhat aakrit hõlmasid skvotterite põllud, nende keeli shamba’d. Skvotterid on pärismaalased, kes saavad koos perega harimiseks mõne aakri valge mehe farmis ja peavad vastutasuks teatud hulga päevi aastas tema heaks töötama. Minu skvotterid nägid suhet arvatavasti teises valguses, sest paljud neist olid farmis sündinud nagu nende esivanemadki ja pidasid mind neil maadel omamoodi ülemskvotteriks. Skvotterite maa elas pingelisemalt kui farmi muud osad ja muutus koos aastaaegadega.