KATKEND ⟩ «Hurriganes on bandiit, kes tunnistab ausalt, et mängib valesti»

Eesti keeles on ilmunud Honey Aaltoneni raamat «Hurriganes», mille tõlkis Vello Salumets. Loe raamatust katkendit!

See on raamat Soome muusika absoluutsest legendist, nende kuulsaimast rokkbändist Hurriganes.

Honey Aaltonen, «Hurriganes». Foto: Raamat

Aastatel 1971–1984 Henry «Remu» Aaltoneni vedamisel tegutsenud ja 1988 comeback’i teinud bänd esitas põhiliselt 1950.–60. aastate rokilugude cover-versioone, aga ka omaloomingut. Kui Soomes ja Rootsis nautis Hurriganes enneolematut publikumenu, siis raadio ja televisiooni vahendusel ulatus nende mõju ka raudse eesriide taha, innustades mitut Eesti muusikute põlvkonda.

Karismaatiline Hurriganes, Soome noorte ühine lemmik, tõi esinemislavadele tagasi fännihüsteeria ja hoo sellisel moel, mida Soome show-elus polnud nähtud pärast kuuekümnendate alguse popmaaniat. Nende muusikat, eluviisi ja riietust imetleti tingimusteta. Hurriganes tähendas Soomes sama, mida Elvis, Beatles või Rolling Stones laias maailmas aastaid varem. Rekordaegadel anti ühes kuus ligi 30 kontserti ning polnud harvad laupäevad, kui tuli esineda kolm korda.

***

Rohkem Texast...

«Rock And Roll All Night Long» ilmus sobivalt sügissemestri ja kooli-pidude algul. Koolipeod olid tollal ühed märkimisväärsemad keika-kohad linnades ja seal käisid teismelised, potentsiaalseimad plaadiostjad. Kui koolide teadetetahvlile ilmusid Hurriganesi keikareklaamid, teadis noorsugu täpselt, mida nädalalõppu plaanida.

Soome helitööstus elas võimsas tõusuajas. Kui veel kuuekümnendate lõpus müüdi aastas plaate alla miljoni eksemplari, siis 1973. aastal kasvas see arv neljakordselt. Elati Soome roki tõusulainel nii kvaliteedi kui ka kaubanduslikus mõttes.

Hurriganesi publik oli algusest peale üsna kirju – oli koolihipidest teismelisi, oli tantsulavade ja kõrtsude noori täiskasvanuid, kuid rahvalikkusest ja lihtsusest hoolimata meeldis bändi personaalne rock’n’roll ka muusikute ringkonnale ning tõsisema roki harrastajatelegi. Kõik tahtsid kasvõi korraks midagi muud – ja «selles bändis oli ka üle mõistuse kõva kitarrist»!

Üha suureneval rahva poolehoiul oli ka negatiivseid mõjusid. Tüüpiline «see on küll raudne live-bänd, kuid... kas-siis-kohe-plaati-vaja-teha?» suhtumine paistis selgelt läbi. Isegi noortelehtede plaadiarvustustes oli märgata nihkeid. Üldine kaeblemisteema oli visuaalse kontakti puudumine plaati kuulates. Hurriganest ei tahetud mõista muusikalise nähtusena. «Rock And Roll All Night Longi» ilmudes sai see omajagu kriitikatki.

«Hurriganes on kindlalt riigi kõige higisem ja maitsvam lavabänd,» alustas Intro oma kommentaari, «kuid siis läheb rong kraavi. Hurriganes on bandiit, kes tunnistab ausalt, et mängib valesti. Laval selline asi toimib ja on isegi mõnus kuulata, kuid kui istud üksi kambris, siis on asi mõnususest kaugel.»

Midagi head leidus selles «üsna ühtlaselt» kokkupandus siiski kah.

«Cisse lauldud ja live’is tehtud «Sweet Sue», mis muuseas on Hurriganesi üks leivanumbritest. Edasi «Say Mama», kus Hurriganes tõuseb Sha Na Na-likult hiilgava originaalrokini. Ja siis veel see «Tiger», mida peab teadma igaüks, kes üleüldse Hurriganest on näinud ja kuulnud.»

Kriitilisi arvustusi oli ka Suosikkis:

«Rokkplaatide ainus kodumaine valguslaik. Kõik, kes on näinud Hurriganesi kolmikut esinemas, teab, et see lause peab paika. Sõbrad on leidnud tee sütitava roki südamesse. See on piiritu rõõm, mille kogu idee on selle võluvas lihtsuses, vali tempo ja rebi vaid rütmiga kaasa...»

«Teisalt teavad asjatundjad, et algupärase roki õhustikku kuulub teatud määral koopalikkus. Kõige paremini on jõuvõttena seda olukorda kasutanud meie sõber Gary Glitter, kähistades oma kuumimaid hitte justkui kaevust.» Arvustuse lõpul osundatati juba põhilisele: «Tähtsaim, mida plaat tõestab, on see, et Hurriganes pole pelgalt jaemüügis pidutsev tühikargajate jõuk. Poistel on publikule muusikaliselt palju anda. Ja seda kõike pakutakse kõrgetasemeliselt, otse kandikult.»

Autoriteetse Musa peatoimetaja Waldemar Wallenius alustab oma kommentaare mõõdukalt, kuid läheb talle tuttaval moel arvustuse edenedes ärevile: «Plaat oli kerge pettumus. Mäletasin, et Hurriganes oli palju parem, kui sellelt plaadilt tundub. Kui olete ise kohal olnud, siis teate, et Hurriganes teeb laval vinget tööd. Nii head tööd, et isegi kui see plaat seda tööd täielikult ei kajasta, on ta siiski üks paremaid kodumaiseid rokiplaate, kui mitte parim. Tõesti – keegi pole veel teinud tervikuna nii head träkki – isegi mitte Badding. Seega pole põhjust muretsemiseks, sest Hurriganes on nüüd plaadistamise maitse suhu saanud ja ma mõtlen hirmuga, mida sealt veel tulla võib...»

Lõpuks hakkab Wallenius juba filosofeerima rock’n’rolli sügavama olemuse üle:

«Andestage, et ma nii ütlen, kuid see plaat on täiesti naiivne. Ehk just selline, nagu head rokiplaadid tavaliselt on. Taadid võtavad asja tõsiselt, mida ma suuresti hindan, kuid nad ei ole liiga TÕSISED, kui saate aru, mida ma silmas pean. Hurriganes on ka selles mõttes lahe, et kutid on tõepoolest suutnud saavutada ehtsa roki vaimsuse, kuid sellele vaatamata ei jäljenda kummalisel kombel kedagi, pigem kõiki üheaegselt või midagi sellist.»

«Rock And Roll All Night Long» jõudis kohe septembris müügitabelitesse, küll vaid tagasihoidlikule 29. kohale. See oli siiski saavutus, mida peeti Soome uustulnuka kohta väga heaks ja isegi Suosikki kommenteeris: «See on tore, et kohalikule rokile leidub turgu, nagu Remu edu tõestab.»

1973. aasta lõpus valitses edetabeli tippu Gary Glitter, kelle Slade järgmise aasta jaanuaris kukutas. „Rock And Roll All Night Long” tõusis kõrgeimale kohale ehk viiendaks 1973. aasta detsembris, mis oli kodumaise roki jaoks enneolematu saavutus. Egas produtsent Måns Groundstroem olukorda meenutades asjatult rahulolu märgiks naeratanud:

«See plaat tõi Love’i kulud mitmekordselt tagasi... ja mulle palgatõusu!» Soome rokkmuusika arenes vägevalt. Järgmise poole aasta jooksul püsis esikohal Hectori «Herra Mirandos».

Tundus, et peaaegu eranditeta hakkasid kõik vaimustuma «Rock And Roll All Night Longist». Isegi Albert Järvineni ja teiste muusikute poolt hinnatud, kuid pigem jazzi poole kalduv Digelius Musicu plaadipood kaunistas kogu pisikese vaateakna ainult Hurriganesi plaadiümbristega. Cisse Häkkinen ei uskunud seda ja pidi isiklikult kohale minema, veendumaks, et kuulujuttudel oli tõsi taga. Peaasi oli siiski see, et publikule «Rock And Roll All Night Long» meeldis ja mis veel olulisem, seda ka osteti. Plaadifirma silmis suurenes Hurriganesi väärtus iga kuuga. Soodsalt tehtud plaat püsis müügitabelites kokku üheksa kuud ja oli parim siiani müüdud Love Recordsi album. Remu oli plaadifirmat külastades imestunud.

«Ja Lovesse tuli mingi hing sisse. Inimesed jooksid koridorides, kõik naeratasid, kogu firmas oli kuradima hea fiiling. See on üsna sama fiiling kui minna pühapäeval sünnitusosakonda. Seal on kuradi kihvt, kui näed inimeste ilmeid: jube koorem on langenud ja mammadel on nukuke süles, kikikikiki, ning sugulastel pole aimugi, kuhu lilledega peaks minema. Ma hakkasin siis aduma, miks nad mulle kogu aeg naeratavad, et ma olen teinud sellise värgi ja nüüd hakkavad firmal asjad sujuma. Küsisin siis, et kuidas need kuradi Tasavallan Presidentti ja teised müünud on, vastati kohe, et ära parem räägigi. Ma mõtlesin, et on päris tore, kui mõni vahel innustub. Kuid niisugune vastukaja on algusaegadel hästi oluline, annab omamoodi enesekindluse.»

Kogu rock’n’rolli hullus hakkas paisuma ebamõistlikes proportsioonides kui bänd bändi järel taipas, et rokk tagab publiku soosingu. Kõrvalefektiks hakkas kujunema võistlus, selgitamaks välja, kes siis ikka see parim rokibänd on. Praktiliselt selle uurimiseks materjali ei olnud, sest võistlejad püüdsid end võrrelda vaid Hurriganesiga. Suosikki irvitas nähtuse üle oma kuulujutu rubriigis.

«Tänapäeval näikse ühele või teisele bändile olevat auasi publiku hullutamises Remu & Hurriganesi kooslusele ära teha. Ma ei ole olnud kohapeal asja tunnistamas, mis kuskil juhtunud on, kuid olen pidevalt mõne bändiliikme suust kuulnud, et siin ja seal oldi paremad kui kõmuline ja paljukiidetud Hurriganes. Mida muud siin ikka öelda on, kui seda, et oi kui palju on The Beatlesi esiletõusu järel bände välja ilmunud, kes olid paremad ja populaarsemad... Tõsi on siiski see, et Remu & Hurriganes on tänapäeval kõva sõna Soome popmaailmas. Kuulsin, et kuskil Ida-Soomes oli Hurriganes mingile tantsuplatsile kokku toonud publiku, mis oli tuhande võrra suurem kui tavaliselt.»

Tavalisele esinemisgraafikule lisaks oli Hurriganes osaline septembri alguses toimunud Rokikruiisil Rootsi. Noorsugu püüti ahvatleda laevareisile, et pakkuda elavat rock’n’rolli. Majanduslikult ei kandnud see ootustevaba idee vilja, sest laupäeva hommikul kell üheksa väljunud laevale söendas tulla vaid käputäis reisijaid. Hurriganes pidi mängima kitsas söögisaalis, kus tuli üks söögilaud lahti kruvida, et Cisse uuele Fenderi bassivarustusele ruumi teha. Tantsusaalis esines Viking 5 laeva põhiorkester Trio Heimo Posio. Pealelõunal käisid Remu ja Cisse kaemas kolleegide mängu. Orkestrijuht Posio ei teadnud midagi Rokikruiisist ja üllatus, kui avastas lauas istuvad metsikud rokkarid.

«Meie bänd mängis õhtu algul seda ja teist, põhiliselt 12-taktilisi bluusiviise. Märkasin, et Remu ja Cisse istusid tantsurestorani lauas. Remu mängis laua taga muusika taktis kazood, kammipilli. Vaatasin, et asjatundjad on kohal. Ma olin juba varem kohanud Albertit ja Cisset Natsal üsna sagedasti. Tihti sai sama laua taga õlut joodud ja kõiksugu paska pläratud. Remuga polnud mul varem mingit tegemist olnud. Teadsin küll mehe molu ja oskusi. Noh, bändi ma teadsin ka. Olin ise üsna pikalt rokibändides kidrat mänginud. Aga laevas olin ma tookord trio klahvkamees.»

Lõppude lõpuks ei piirdunud Hurriganesi mured vähese rahvahulga ja ahtakeste oludega. Kunstnikuhingega soolokitarristi oli järsku üllatanud suuremat sorti janu ning merereisist põhjustatud iiveldus.

«Tundub, et rokikeika jääb ära,» tõdes korraldaja Heimo Posio orkestri bassimängijale Jussi Mäkeläle. Posio ja Mäkelä läskid uurima, mis Hurriganesiga lahti.

«Albert jõi ja lamas selili maas, oksad laiali, kuid kustunud ta polnud. Seda, et ta püsti ei suutnud olla, põhjustas osaliselt kärakapanek, kuid ka laeva tugev kõikumine.»

Asi oli naljast kaugel, kuid abi tuli lähemalt, kui seda oodata osati. Heimo Posio pakkus ennast appi ja teatas Remule, et tal on Rickenbackeri kitarr alati kajutis kaasas.

«Küll ma nende 12-taktiliste bluusidega hakkama saan, sulandun piisavalt hästi. Teeme kontserdi ära, kui teile sobib,» pakkus Posio. «Remul võivad olla küll suuremad pinged peal, et kurat, siuke sitane laevamuusik, mida see ka oskab.»

Remu vaatas kandidaati kahtlevalt, kuid võttis lõpuks pakkumise vastu.

«Põrgusse, ega siin muud ka teha saa. Keikat ära ei jäta!»

Cisse oli loomulikult kohe valmis sõjaplaani koostama. «Ma vean rohkem seda koreograafilist poolt, nii saame tempo üles...»

Lepiti kokku, et Cisse hüüab enne loo algust Hempale helistiku ja hoiab bassikaela nähtaval, et kitarrist näeks duurivahetusi.

«Ma jõudsin enne Hurriganesi etteastet veel 45-ks minutiks enda lavale humpat ja valssi uhama,» meenutab Hemppa kiiret ajakava. «Kui see sett läbi sai, jooksin oma kajutisse ja võtsin kitarri, mis on mul alati olnud häälestatuna valmis. Kui ma lavale kooberdasin ega olnudki oodatud Albert, siis jõugu kulmukarvad küll kerkisid ja kõlas hüüdeid, et hei, hei, hei – mis jama see on? Kus on Albert? Alberti võimendi-süsteem oli laval valmis. Lõin oma kitarripistiku võimendisse kinni ja keerasin nupud lahti. Enda arvates mängisin soolod ära täiesti talutavalt. Ei ma saanudki ju mingil juhul olla samal tasemel kui Albert, kuid ega ma midagi sassi ka ei ajanud. Lood olid kõik mulle siiski tuttavad, peamiselt 12-taktilised bluusid ja Chuck Berry rokid. Kui loo lauluosa oli lõppenud, hüüdis Remu kindluse mõttes mikrofoni, et mängi, soolo! Cisse laulis «Do You Love Me’d». Seal on niisugune «piilupardi-jõnks» ja vaheosa läheb nii, kuidas ta läheb.»

Kui kontsert sai auga läbi, oli Remu juba jõudnud õnneliku kitarristi nime ära unustada. Pillimehi tutvustades naljatas ta seepärast mikrofoni: «Ja täna õhtul kitarril – Eric Clapton!»

«Pärast keikat vaid kätlesime ja ma jooksin teisele poolele,» jutustab Posio, «kus hakkasin kohe oma trioga tantsumuusikat mängima. Mainisin küll Remule ja Cissele, et kui me kella kahe paiku lõpetame, siis minu kajutis on rahvuslikud ja meeskondadevahelised viinajoomise võistlused, kui neid vaid huvitab. Ei nad tulnud.»

Pealtnägijana oli kohal Tortilla Flat-nimelise bändi suupillimängijana tuntud Good Rockin’ Kempas, kes mäletas hästi nii kruiisi pettumisi kui ka kordaminekuid.

«See oli päris noore mehena mu esimene Rootsi-reis. Sinna lihtsalt pidi saama, sest kohal oli ikkagi Hurriganes. Läksimegi emmega hommikul. Esimese õhtu keika oli suur pettumus, kuna Järvinen ei olnudki kidrat mängimas. Sett oli üsna lühike, päris palju jämmi – mina olin ju Hurriganest näinud varem Tehtaankatu koolipidudel ja seal oli neil kõva minek. Hommikul ma nägin, kuidas Albert ajas kellegi roudariga juttu. Ta selgitas, et oli joonud ära kastitäie longerot ja mõned õlled veel peale, nii et ei jõudnudki lavale. Sellegipoolest nägi ta minu meelest igati terve ja reibas välja. Teine õhtu aga korvas esimese õhtu pettumuse. Albert oli laval ja mängis meeletult hästi. Kutid tegid kõiksugust lavashowd ja seda stiilselt. See oli hea etteaste.»

Ka Hemppa Posio mäletab tagasisõidu Hurriganesi esinemise erakordsust.

«Kogu meie bänd oli seda õhtukeikat vaatamas. Albertiga oli kõik korras ja kurat küll, kui hästi ta mängis. Ta proovis ilmselt ühe mängu ajal kahte kontserti korraga mängida.»

Pea kolm aastakümmet hiljem naerab Hande Mertanen potentsiaalse Hurriganest puudutava viktoriiniküsimuse peale: «Seega võib Heimo Posiot lugeda Hurriganesi järjekorras kolmandaks kitarristiks.»