Terapeut Pille Teearu annab nõu, kuidas lähedastega suhted head hoida

Pille Teearu. Foto: Martin Ahven

«Kuigi suhtlemist peetakse inimkonna suurimaks saavutuseks, ei ole Teearu sõnul keskmine inimene kuigi osav suhtleja. Viletsal tasemel suhtlemine, ei kuulata teist poolt lõpuni, segatakse vahele, lahutab meid sõpradest, armsamast, kaasast ja lastest ning viib üksilduseni, samuti ebaeduni töös,» kirjutab terapeut Pille Teearu oma Pilgrimi kirjastatud raamatus «Tunnete teekond».

«Ma olen» seisundi olemasolu heaks võimaluseks on suhtlemisoskuse arendamine

Kuigi suhtlemist peetakse inimkonna suurimaks saavutuseks, ei ole Teearu sõnul keskmine inimene kuigi osav suhtleja. Viletsal tasemel suhtlemine, ei kuulata teist poolt lõpuni, segatakse vahele, lahutab meid sõpradest, armsamast, kaasast ja lastest ning viib üksilduseni, samuti ebaeduni töös.

Pille Teearu, «Tunnete teekond». Foto: Raamat

Praktika ja inimeste jälgimine näitavad, et teatavale kaitsehoiakule vaatamata on igas vanuses inimesed võimelised õppima teatud suhtlemisoskusi, mis aitavad paranda nende suhteid inimestega ja tööalast kompetentsust.

Meil on palju takistusi, et oma mina hoida, teiste hoiakud ja käitumine võivad olla väga segavad ja moonutada inimese enda minapilti.

Paljud meist leiavad, et tuleb olla kriitiline, muidu ei paranda teised inimesed ennast ilmaski. Vanemate arvates peavad nad laste üle kohut mõistma, sest muidu ei saa neist kunagi töökaid ja kombekaid täiskasvanuid. Samamoodi käituvad õpetajad, tööde ülevaatajad jne. Selline sildistamine kannab enamasti negatiivset alatooni nii selle panija kui saaja joaks. Sildistamine takistab meid ennast ja teisi tundma õppimast, sest meie ees ei ole enam isiksus, vaid pelgalt tüüp. Me oleme tabanud vaid väga väikese osa sellest inimesest, ja me ei huvitugi rohkemast.

Kriitika ja sildistamine viivad lõpuks diagnoosi panekuni ja see on inimkonnale palju kahju toonud

Teearu kirjutab, et iga käitumise taga ei ole vaenulikkus, varjatud tagamaid, psühholoogilisi komplekse ja muud seesugust. Vahel me lihtsalt jääme hiljaks, unustame, see on täiesti loomulik, ma ei ole ei ärevil ega kaitses. Pole vaja hakata kohe tegema lõplikke järeldusi, diagnoosi panema.

Kiitmine võiks tulla suhtlemisele kasuks. Tekitab usaldust, suurendab turvatunnet, motiveerib, soodustab head tahet ja parandab inimsuhteid. Ent positiivsetel hinnangutel on sageli ka negatiivseid tagajärgi. Tihtipeale kasutatakse kiitust kui trikki, et panna inimest oma käitumist muutma. Liiga sage kiitmine on pigem manipuleerimine, sind kasutatakse ära, kavaldatakse üle või soovitakse meelitustega ära osta. Inimesed ongi tihti kiirust suhtes kaitsvad, justkui oleks see ohtlik. Valvelolek ja kaitsehoiak panevad kiitusele vastu punnima: oh, ega see nüüd nii hea kah ei ole, ma oleks võinud veel hoopis paremini teha, see on lihtsalt vedamine jne. Kiitmine olgu siiras ja asjakohane ning see on väga hea julgustamiseks ja suhte hoidmiseks.

Ka lahenduste pakkumine teistele on väga riskantne tegevus. Tihti kaasnevad sellega veel teised, varjatud probleemid ja nii võib algne probleem muutuda veelgi keerukamaks või segasemaks. Kamandamine, ähvardamine, moraalilugemine, nõuandmine on kõik lahenduste pakkumise viisid ja kahjuks viivad inimese kaugemale sellest, kes ta tegelikult on. Kamandamine on käsk ehk sunniviisil antav lahendus. Inimesed, keda pidevalt kamandatakse, võivad muutuda väga järeleandlikuks ja allaheitlikuks, see õõnestab eneseväärikust. Ähvardus on negatiivne lahendus, mida pakkudes rõhutaks karistusele, mis võib järgneda. Moraalilugemine on paljude inimeste lemmiktegevus, see annab neile justkui erilise aupaiste. Moraalilugemine räägib sellest, mida oleks vaja teha ja tuleks teha, kuigi kasutatakse teistsugust sõnastust: «Vaat nii ongi õige», «Sa ei käi mind kuigi sageli vaatamas». «Oleks vaja» kõlab läbi vihjamisi, kuigi otse seda ei öelda. Tulemuseks on takistatud eneseväljendus ja teeskluse suurenemine.

Ülekuulamine ja küsimused sellega seoses võivad osutuda tõelisteks vestluse takistajateks. «Kus sa käisid?» – «Väljas» – «Mis sa tegid?» – «Midagi». Ja niimoodi päevast päeva kuulevad inimesed vastuseks kas «Hästi» või «Midagi». Harva on meie küsimused tõesti suunatud info hankimisele, pigem kaudne vahend mingi eesmärgi saavutamiseks ja vahel ka manipuleerimiseks.

Teearu sõnab, et nõuandmine ja nõuanded on sageli märk nn sekkumise kompleksist. Nõuandmise lõks on püsiv kiusatus, kui keegi räägib oma muredest. Nõuandmisega me alahindame teise inimese intelligentsust. Meil pole piisavalt usku sellesse, et probleemi omanik ise on piisavalt võimeaks oma raskustest aru saama ja nendega toime tulema. Ja teine häda on selles, et nõuandjal pole tihti kogu informatsiooni ega ülevaadet probleemi ulatusest.

Kõrvalepõikamine ehk teiste murede juurest enda omade juurde põikamine on ka tuntud oskus. Niimoodi saab teiste murede taustal ka iseennast tähelepanu keskmesse upitada. Ja kui teema on ebamugav või liiga isiklik, põigatakse teemast kõrvale, et tuua jutuks pisut mugavamad ja lihtsamad teemad.

Loogiline argumenteerimine on mitmeski mõttes oluline

Samas tõdeb Teearu, et kui inimesed on tülis või stressis, ei tule loogika kasuks, tekib veelgi suurem soov kaaslasest kaugeneda. Loogika keskendub faktidele ja ignoreerib tundeid. Probleemid aga tekivad enamasti just tunnete pinnalt. On üsna ebasobiv selles loogikat rakendada, pigem püüda jälile saada, mis tundega on tegemist ja miks ma soovin seda praegu tunda ja kui kaua veel.

Rahustamine tundub teist inimest lohutavad, tegelikult teeb aga hoopis vastupidist. Rahustamist kasutavad sageli inimesed, kes ei soovi kanda teise emotsionaalset taaka. Tulemuseks on emotsionaalne tagasitõmbumine.

«Ma olen» muudab inimese entusiastlikuks, tal on julgust, tahtejõudu ja iha midagi teha, pidevalt tegutseda ja millegagi hakkama saada. Selle on kangelase arhetüübi võitlusvaimu. Kui see on sinu põhifraas, siis sa ilmselt algatad uusi projekte, oled pidevas liikumises ja sul on alati kiire. On oht läbi põleda, sest ei ole aega millegi muu kui töö jaoks. Ilmselt meeldib sulle ka öelda, et elada tuleb siin ja praegu!