:format(webp)/nginx/o/2021/06/26/13875737t1h07fb.jpg)
Tom Walsberg on maailmarändur ja väelaulik, kelle viimati ilmunud raamat «Eluterve pohhuist» tõusis ka müügitabelites regulaarselt kõrgetele kohtadele. Tom kirjeldab raamatus seda, milline võiks välja näha ühe õige «pohhuisti» elu ning eluterve suhtumine endasse ja teistesse. Sealhulgas räägib ta sellest, et igal asjal meie elus on olemas hea põhjus. Loe raamatust katkendit.
Igal asjal on hea põhjus
Eluterve pohhuist ei mõõda oma elu kvaliteeti selle järgi, kui palju positiivseid asju tema päevas juhtub. Ta loeb edusammuks seda, kui tema ellusuhtumine jäi eluterveks ja positiivseks, olenemata sellest, mis täna juhtus! Eriti siis kui päev oli korralik tohuvapohu ja asjad ei läinud plaanipäraselt!
Meie elus juhtub igasuguseid asju! Üllatusi. Naeratusi. Kallistusi. Meeldivaid vestlusi. Naudinguid! Edu saavutamist ja selle tähistamist. Aga kõik, mis juhtub pole ju alati positiivne ega ootuspärane. Paljud olukorrad tunduvad lausa ebameeldivad ja tüütud ning neid juhtub alatasa. Kõik ei lähe plaanipäraselt. Keegi käitub ettearvamatult ja tekitab sinu eesmärkide saavutamisel takistusi. Buss jääb hiljaks. Klient jääb hiljaks. Miskit läheb lihtsalt untsu!
Eluterve pohhuistil on asjade kontrollimisvajadusest pohlad. Teab, et ta ei saa kontrollida kõike, mis elus juhtub aga ta saab valida, kuidas ta reageerib!
Eluterve pohhuist kordab endale tihti elutervet põhimõtet: «Igal asjal on mingi hea põhjus!» Isegi kui ma seda praegu ei tea või ei näe.
Mitmed eluterve pohhuisti sõbrad on töölt kinga saanud ja ahastuses halanud, et nüüd on elul lõpp. Hiljem aga olnud taevale tänulikud, et nad kinga said, sest nad leidsid palju ahvatlevama tegevuse või sobivama töö, millega leiba teenida. Nad mõistsid ka, et endal poleks olnud jõudu töölt lahkuda, kuigi see oli neile suureks kannatuseks. Jumal tänatud, et kinga anti!
Et, eluterve pohhuist kunagi ei unistaks, et igal asjal on hea põhjus, siis ta loeb aeg ajalt seda muinasjuttu.
Elas kord kuningas, kellel oli hea sõber nõuandjaks ja alati kui juhtus, midagi ootamatut või õnnetus, oli sellel nõuandjal oli komme öelda: «Igal asjal on hea põhjus! Ootame, näeme!». Kuningas läks jahile ja seekord saigi põdrale pihta. Nagu kombeks, läks kuningas väärikalt, põdra hinge ära saatma, ehk noaga ta elu lõpetama aga kujutad ette! Põder kogus oma viimase energia tegi viimase ponnistuse vastuhakuks. Nagu naksti hammustas ta kuningal näpu otsast enne kui ise otsad andis.
Kuningas jooksis veritseva näpuga tagasi jahisalga juurde ja tema sõber, nõuandja ütles jälle: «Pole hullu. Igal asjal on hea põhjus! Ootame, näeme!» Nüüd läks kuningal kops üle maksa ja tal viskas üle: «Missasja, nüüd on ka hea põhjus, et mul põder näpu otsast hammustas! Sa oled aastaid minu kulul elanud, minu lossis kõiki luksusi nautinud ja nüüd väidad, et see on hea, et mul enam näppu pole! Milline nurjatus ja tänamatus!» Ja kuningas viskas nõuandja ilma pikema jututa vangikongi!
Aasta pärast läks kuningas jälle jahile koos oma salgaga. Nõuandjat seekord kaasas polnud, ta oli endiselt vangitornis ja kuningas oli nii pahane, et polnud isegi teda vaatamas käinud. Seekord läks kuningas kaugematele jahimaadele, isegi oma kuningriigi piiridest välja, aga mis juhtus! Tema salka ründas pärismaalaste hõim, kes nottisid kuninga sõdalased maha ja võtsid kuninga vangi. Ees ootasid suured pidustused ning ohverdused jumalatele ja hõimlased olid nii õnnelikud, et olid saanud saagiks mingi tähtsa tegelase! Kuna kuningal seljas kõige uhkemad riided ja ehted, siis ja tema alamatel palju nirumad, oli metslastele kohe selge, kes on pealik ja valitseja ning seepärast ta ellu jäetigi.
Metslased hakkasid valmistama ette tseremooniaks, pott pandi tulele ja kuningas ootas ahastusega oma saatust, mis oli juba selge. Ta läheb ohvriks ja ilmselt hiljem ka söögiks! Juba tassitigi kuningat külaplatsile suure kisa saatel ja kohale oli ilmunud küla shamaan, kelle ülesandeks oli ohver üle vaadata ja kontrollida, kas ta ikka sobib. Järsku shamaan karjatas ja kogu küla valdas haudvaikus. Kõik kogunesid shamaani ümber, et teada saada mis on juhtunud! Shamaan oli avastanud, et kuningal puudus näpp ja ta tõstis kuninga käe üles ja näitas seda kõigile! Nüüd tekkis tohutu segadus ja ahastus! Nii uhked pidustused ja selleks tohib ju ohverdada ainult midagi täiuslikku ja tervet! Nende uskumus nägi ette, et kui Jumalatele ohverdatakse midagi ebatäiuslikku, siis langeb hõimu peale tohutu needus! Seega kuninga suureks üllatuseks lasti ta hoopis vabaks, sest ta oma ebatäiuslikkuses ei kõlvanud ohvriks. Süüdi oli puuduv näpp!
Kuningas pani padavai kodu poole jooksu ja teel meenus talle tema sõber, kes oli öelnud talle, et igal asjal on hea põhjus! Tal oli nüüd tohutult piinlik! Tema sõbral ja nõuandjal oligi õigus aga tema viskas sõbra seepärast vangikongi. imekombel jõudiski paari päeva pärast tagasi oma kuningriiki ja jooksis kohe vangitorni, et sõber vabastada ja vabandust paluda! Sõber istus pika habemega ja näljast kokku tõmbunud rahulikult oma vangitornis ja kuningas rääkis talle kogu loo! «Kallis sõber, sul oligi õigus! See oli tõepoolest hea, et ma kaotasin oma sõrme, sest see päästis mu elu! Ma oleks pidanud sind uskuma! Ma palun südamest vabandust, et ma viskasin sind vangitorni andsin sulle toiduks ainult leivapuru!» Sõber vastas talle: «Ära muretse! Kõigel on hea põhjus. Ka sellel, et sa mind siia vangikongi viskasid.» Nüüd oli kuningas hämmingus, et kuidas see saab hea olla.
Sõber vastas: «Teie kõrgeausus. Vaata kui sa poleks mind siia vangitorni visanud, siis oleks mina sinuga koos seal jahiretkel olnud. Ja mul oleks ka olid sinu nõuandjana seljas uhked riided, ehted, peaaegu sama uhked kui sinul! Kui sina poleks neile ohvriks kõlvanud, siis oleks mina selleks väga hästi sobinud, seega ma olen väga tänulik sulle, et sa mind siia vangitorni pistsid. Hoopis sina päästsid minu elu! Seega ma ütlen ikka ja jälle, et igal asjal on hea põhjus!»