Menukirjanik Clare Mackintosh: vajuksin häbi pärast maa alla, kui mu mustandid peaksid lugejate ette sattuma

Kirjanik Clare Mackintosh. Foto: Astrid di Crollalanza

Hiljuti ilmus eesti keeles Clare Mackintoshi uus põnevik «Pantvang», mis hoiab närvid pillikeeltena pingul kuni viimase leheni. Põhja-Walesis elava kirjanikuga tegi juttu raamatu tõlkija Marge Paal.

Clare Mackintosh on auhindu võitnud kirjanik ja nelja Sunday Timesi menuki autor. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui neljakümnesse keelde. «Pantvang» on autori viies eesti keelde tõlgitud romaan. Varem on ilmunud «Pärast lõppu», «Laske mul olla», «Ma näen sind» ja «Ma lasen sul minna».

Kuidas sa jõudsid arusaamisele, et tahad saada kirjanikuks?

Ma olen vist eluaeg tahtnud kirjanikuks saada – olen kogu aeg kirjutanud katkendeid ja isikukirjeldusi ilma mingi konkreetse plaanita. 2004. aastal hakkasin kirjutama netifoorumites ja taipasin, et oskan kirjutada viisil, mis paneb inimesi kaasa elama. Alustasin blogipidamist, mulle tekkis tohutu hulk jälgijaid kogu maailmast ja edasi pakuti mulle juba ajakirjaveergu.

Kui kaua aega ühe raamatu kirjutamisele kulub?

Korraga on käsil mitu raamatut, nii et raske on öelda, kus üks algab ja teine lõpeb, aga ligikaudu aasta. «Pantvangi» kava kirjutasin 2019. aasta juulis, esmane mustand valmis samal sügisel ning toimetamine jäi 2020. aasta kevadesse. Raamat sai lõplikult valmis suve jooksul, ehkki toimetajate parandusi ja korrektruurilugemisi oli mitu ringi – ja selle aja peale olin alustanud juba uue raamatuga.

Kuidas käib tegelaskujudele nimede valimine?

Nimede leidmine valmistab mulle tõsiselt raskusi ning mul on kalduvus tulla lagedale sellistega, mis algavad ühe ja sama tähega! Ma ei taha nimesid, mida lugejal on raske kokku lugeda või hääldada ning ma pean alati meeles, et mul on lugejaid kogu maailmast – sestap langeb valik sageli lühikestele ja lihtsatele nimedele.

Milline on kirjutamisprotsessi kõige keerulisem osa?

Kõige vaevarikkam on alati teine mustand. Põhimõtteliselt viskan ma minema terve esmase mustandi ja alustan otsast peale, nii et mul on tunne, nagu öeldaks mulle peale finišijoone ületamist, et pean jooksma veel ka teise maratoni. Aga just nii sünnib lõplik raamat, mis on selle kõige tõttu alati palju ladusam.

Millistel teemadel on kõige raskem kirjutada?

Ma ei oskagi öelda, et mul oleks raske millestki konkreetsest kirjutada, pigem on küsimus selles, kas ma tahan ühest või teisest asjast kirjutada. Rohkem kui aastaks mõnesse raamatusse sukeldudes pean ma end sealses maailmas mugavalt tundma. Sel põhjusel ei loo ma tõenäoliselt ühtki lapsepilastaja karakterit – mul pole mingit tahtmist nii kaua sellise tegelase mõttemaailmas elada.

Mil määral mõjutavad teemavalikut lugejate ootused?

Mitte kõige vähemalgi. Mitte sellepärast, et mulle ei läheks nende soovid korda – vägagi lähevad –, vaid sellepärast, et ma loodan, et mu lugejad usaldavad mind piisavalt teadmaks, et on heades kätes, ükskõik millest ma siis ka kirjutan. Kolme põneviku järel kirjutasin ma raamatu «Pärast lõppu», mis kujutab endast peredraamat vanematest, kes ei jõua oma sureva lapse hooldamise küsimustes üksmeelele, ning ma tean arvustuste põhjal, et mu lugejate jaoks oli see sama põnev kui mu krimiromaanid. Olen alati kirjutanud eraldiseisvaid romaane ja see asjaolu annab mulle – ja mu lugejatele – vabaduse keskenduda mitmesugustele tegevuspaikadele ja teemadele.

Kui palju sa toimetamisfaasis oma raamatutest välja jätad, ehk siis: kuivõrd erineb esimene mustand valmis raamatust?

Nagu juba ennist mainisin, on vahe esmase ja teise mustandi vahel meeletu. Sealt edasi on parandused juba väiksemad, seisnedes pigem süžeepöörete lihvimises ja tegelaskujude viimistlemises. Vajuksin häbi pärast maa alla, kui mu esmased mustandid peaksid lugejate ette sattuma.

Kas sa oled seda meelt, et raamat peaks lõppema rõõmsa või lootusrikka noodiga?

Päris elus ei lõpe lood ju kunagi, eks ole? Mõrvajuurdluse korral ei lõpe lugu tapja tabamisega: tagajärjed annavad veel tere igaviku tunda. Ohvri perel tuleb kaotusega leppida, mõrvari perel häbiga edasi elada. Sel põhjusel ei meeldi mulle romaani lõpus otsi liiga kenasti kokku siduda – minu meelest on ehedam ja elutruum mõni küsimus õhku jätta. Aga mulle meeldib, kui rõõmu või lunastust on natukenegi aimata!

Clare Mackintosh, «Pantvang». Foto: Kirjastus Pegasus

«Pantvang»

Clare Mackintosh

Toimetanud Laura Lepler

Tõlkinud Marge Paal

Pegasus

2021

Õhkkond esimesel vahemaandumisteta London–Sydney lennul särtsub elektrist. Kuuldavasti on äriklassi reisijate hulgas kuulsusi ja kogu maailm jälgib seda märgilist reisi.

Lennusaatja Mina püüab keskenduda reisijatele, mitte raske iseloomuga viieaastasele tütrele, kes koju maha jäi – ega ka oma abielu raputavatele probleemidele. Ent peagi pärast õhkutõusu saab Mina kirjakese, mis toob talle judinad ihule.

Keegi tahab teha nii, et lennuk ei jõuaks sihtkohta. See tundmatu reisija nõuab Minalt koostööd, ja teab täpselt, kuidas seda saavutada.

Maandumiseni jääb kakskümmend tundi. Kahekümne tunniga võib juhtuda nii mõndagi …