Kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva metsaonnis elanud Henry David Thoreau selgitab, miks pole mõtet uudiseid lugeda

Tsitaat «Waldenist» Tartu linnapildis. Foto: Reet Ruusmann

Loe katkendit ameerika filosoofi Henry David Thoreau raamatust «Walden ehk elu metsas». Raamatu tõlkis Erkki Sivonen, eestikeelsele uusväljaandele on saatesõna kirjutanud Valdur Mikita.

Isegi kui ma oleksin sunnitud veetma oma ülejäänud elupäevad pööningukambri nurgas nagu ämblik, ka siis oleks maailm minu jaoks endiselt suur, seni kuni minuga on mu mõtted.

Henry David Thoreau, «Walden ehk elu metsas». Foto: Raamat

Soovides elada iseenese ja loodusega kooskõlas, ehitas 28-aastane Henry David Thoreau (1817–1862) Waldeni metsajärve kaldale väikese onni ning veetis seal «kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva». Sellest kogemusest sündis teos, mis on ühtaegu looduskirjanduse pärl, mõtisklus inimeseks olemise üle, aga ka teravapilguline moodsa maailma kriitika. Erakordse vaistuga on siin sõnastatud küsimused, mis on põletavad tänapäevalgi. Need on küsimused metsiku looduse, tsivilisatsiooni ja inimese hinge vahekorrast.

Innustav, särav, trotslik ja vaimukas «Walden» kuulub vaieldamatult maailmakirjanduse kullafondi. Ilmumisest alates on see teos inspireerinud arvukaid põlvkondi, mõjutades mh nii Mahatma Gandhit kui ka Lev Tolstoid.

***

Milleks elada sedavõrd rutakalt ja elu raisates? Me tahame nälga peletama hakata ammu enne, kui kõht tühi. Öeldakse, et üks liigutus õigel ajal säästab üheksa tagantjärele, sestap tehakse täna tuhat liigutust, et säästa homme üheksat. Tööd, millel oleksid arvestatavad tulemused, ei tee kummatigi keegi. Meil oleks nagu Vituse tants kallal, et me ei suuda mitte kuidagi paigal püsida. Piisaks ainult sellest, et paar korda kiriku kellatornis nööri tõmmata nagu tulekahjuhäire korral, ning ei leiduks ühtegi meest Concordi ümbruses, ega poisikest ega naist, võiksin ma öelda, kes hoolimata kogu oma hõivatusest, millega end mitu korda päevas välja vabandatakse, ei jätaks kõike sinnapaika ja ei tormaks kohale, mitte niivõrd selleks, et päästa vara leekidest, vaid – kui tõtt öelda – just vastupidi, selleks, et vaadata, kuidas see põleb, kui see kord juba põleb, – sest pange tähele, ega meie teda põlema ei pannud –, või siis kuidas seda kustutatakse, ja ehk isegi käsi külge panna, kui see võiks olla kena pealt vaadata, – nõnda ka siis, kui põleks kirik ise. Maksab inimesel pärast sööki vaid pooleks tunniks tukastada, kui ta üles ärgates kohe pärib: «Mis uudist?», nagu peaks ülejäänud inimkond olema talle tunnimeheks. Mõni laseb end iga poole tunni tagant äratada – kahtlemata samal eesmärgil – ja jutustab vastutasuks, mida ta unes nägi. Hommikul magamast tõustes on uudised sama vajalikud nagu hommikusöök. «Jutustage mulle kõik, mis vahepeal kellegagi kusagil juhtunud on,» – ja ta saab oma ajalehest kohvi ja saia kõrvale teada, et Wachito jõe ääres torgati kellelgi silmad peast, ise aimamata, et ta elab pimedas ja põhjatus mammutikoopas (1) ning et tema enda silmad pole veel avanenudki.

Henry David Thoreau (12.7.1817 - 6.5.1862). Foto: AKG/North Wind Picture Archives/Scanpix

Mina omalt poolt võiksin väga hästi toime tulla ka ilma postkontorita. Vähe liigub minu arvates sealtkaudu tähtsaid teateid. Ausalt öeldes – sellest olen ma mõne aasta eest juba kirjutanud – pole ma elu jooksul saanud rohkem kui üks või kaks kirja, mis tõesti väärisid postikulusid. See «penny-post» on asutis, mille kaudu sulle pihku pistetakse tõesti penniseid mõtteid, kui tuntud kõnekäändu veidi kohandada. Samuti olen ma kindel, et me pole lugenud ajalehtedest ühtegi meeldejätmisväärset uudist. Kes on lugenud ühest röövimisest, tapmisest või surma põhjustanud õnnetusjuhtumist, tulekahjust, laevahukust, õhkulennanud aurulaevast, Lääneraudteel rongi alla jäänud lehmast, hullu koera mahalaskmisest või talvisest rohutirtsuparvest, sellel ei tarvitse sellest teist korda lugeda. Ühest korrast piisab. Kas sellele, kes tunneb seaduspära, läheb korda mustmiljon üksikjuhtu? Filosoofi jaoks on kõik nõndanimetatud uudised vaid keelepeks ning nende trükkijad ja lugejad lõksutajad naisterahvad. Ometi pole vähe neid, kes on selle keelepeksu järele maiad. Räägitakse, et mõni aeg tagasi oli ühe ajalehe toimetuses värskete välisuudiste järele selline trügimine, et pressiti katki mitu nimetatud asutuse aknaklaasi, – samas olen ma üsna veendunud, et terane sulemees suudaks niisugused uudised aasta või tosinkond aastat ette piisava täpsusega kirja panna. Hispaania puhul näiteks tuleb ühtlaselt ja sobivas vahekorras kokku segada Don Carlost, infantet (2), Don Pedrot, Sevillat ja Granadat – nimed võivad küll veidi muutunud olla sellest ajast saadik, kui ma viimati ajalehti lugesin –, ning kui muud tõmbenumbrid ei aita, käia välja härjavõitlus, ja kõik vastab tõele ning annab teile sama hea ülevaate Hispaania elust-olust ja hädadest nagu kõige sisukamad ja selgemad kirjutised ajalehe vastavast rubriigist; mis aga puutub Inglismaasse, siis viimane enam-vähem märkimisväärne uudis sealtkandist oli 1649. aasta revolutsioon, ning kui te olete korra tutvunud sealse keskmise põlluviljakuse arenemislooga, siis puudub teil igasugune vajadus sellele kunagi edaspidi veel tähelepanu pöörata, kui teie huvi pole just puht finantsilist laadi. Niipalju kui minusugune harv ajalehelugeja öelda võib, ei sisalda välisuudised kunagi midagi uut, teatagu nad või Prantsuse revolutsioonist.

Mis uudist! Kuivõrd olulisem oleks teada seda, mis kunagi ei vanane! Qu Boyu, Wei kõrge ametnik, saatis ühe mehe Kong Fu Zi (3) juurde. Kong Fu Zi palus sel enda kõrval istet võtta ja küsis: «Mida teie peamees teeb?» Mees vastas: «Meie peamees püüab oma vigadest jagu saada. Ometi ei suuda ta seda. «Kui saadik oli lahkunud, ütles õpetaja: «Milline väärikas saadik! Milline väärikas saadik!» (4) Ja nii peaks ka jutlustaja kantslis, selle asemel et vaevata oma tukkuvast maarahvast koosneva koguduse kõrvu nädalalõpu hingamispäeval (sest eks ole ju pühapäev sobiv lõpetus hukkaläinud nädalale, ja mitte uue nädala värske ja reibas algus) veel ühe hädise jutlusega, hüüdma kõuehääli: «Stopp! Peatus! Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?»

1. Kentucky osariigi ühest maa-alusest koopast, mida nimetatakse Mammutikoopaks, on leitud silmitu kalaliik.

2. Infant on Hispaania troonipärija tiitel lapseeas.

3. Thoreau kasutab ebaharilikku latiniseeringut Khoung-tseu, mille taga võib siiski ära tunda Konfutsiuse (Kong Fuzi) nime.

4. Konfutsius «Vesteid ja vestlusi», 14, 25.