Kui ühekorraga tapetakse seitse uurivat ajakirjanikku

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Simon Mayo värskest põnevikust «Noateral».

Simon Mayo, «Noateral». Foto: Raamat

Kell on 6.27 hommikul. Õhk on suvisest leebest tuulest soe. Ja viimase 27 minuti jooksul on mõrvatud seitse inimest.

Koordineeritud rünnakute käigus on Londoni erinevates punktides võetud sihikule seitse meest ja naist. Selline õudne teadmine jõuab ajakirjanik Famie Maddenini, kui ta oma hommikusse vahetusse saabub.

Ohvreid ühendab üks asi: nad kõik kuulusid uurivate ajakirjanike meeskonda uudisteagentuuris, kus Famie töötab. Kõigi peas mõlgub üks küsimus: mida nad uurisid, mis võis põhjustada säärase brutaalse rünnaku? Kui Famie hakkab salapäraseid sõnumeid saama, peab ta välja uurima, kas teda hoiatatakse järgmise rünnaku eest või tahetakse talle mõista anda, et järgmine ohver on tema ise...

Simon Mayo on armastatud Inglise raadio- ja telesaatejuht, kes töötanud BBC-s alates 1982. aastast. Ta on avaldanud mitmeid laste- ja noorteraamatuid. «Noateral» on tema esimene põnevik.

***

Esimene, kes suri, oli Mary Lawson. Kell ei olnud veel 6.45, kui ta väljus Eustoni rongijaamast ja suundus otse oma lemmikhommikusöögikioski juurde. Jaama peasissepääsu juures oli end sisse seadnud ääretu toidulettide turg ning espressomasinate sisin ja kolin pakkusid liiklusmürale ja telefonivestlustele väärikat konkurentsi. Ta võttis värskete saiakeste ja kohvi sappa. See oli saanud talle harjumuseks – harjumuseks, mille abil leevendada igapäevast ebanormaalselt varajast töölesõitu Londonisse. Auto, rong, hommikusöök, metroo, kontor. Tal oli ühes käes valmis kontaktivaba pangakaart, teisega sirvis ta telefonist ajalehtede veebiväljaandeid.

Oli niiske maihommik, õhk oli öisest tugevast vihmasajust veel raske, ta kuulis üle taeva sööstvate piiritajate kriiskamist. Kui tema mõtted sellest ärevast suve alguse märgist uitele läksid, klõpsas ta telefoni kinni. Tema selja taga märjal pingil istus halli nokkmütsiga ja liiga suurde vihmamantlisse mässitud mees, kes tõstis viivuks pilgu oma telefonilt. Korraga tõmbus mehe keha pingule, tema pilk vilas naiselt ekraanile ja ekraanilt uuesti naisele.

Mees pistis telefoni kuhugi mantli voltide vahele ja tõusis aeglaselt pingilt. Ka tema vaatas taevasse.

Mary sai hommikusöögi ostetud, ütles müüjale naeratades paar sõna, ja hakkas tuldud teed tagasi jaama ootesaali poole minema. Mees oli jõudnud temast vaevalt meetri kaugusele, kui naine heitis talle pilgu, oletades, et mees kavatseb temalt küsida vahetusrahaks saadud münte. Mees naeratas. Naine nägi nuga alles siis, kui see talle rindu tungis. Hallis mütsis mees pomises tugeva aktsendiga kolm arusaamatut sõna ja jätkas ikka veel naeratamist, kui toetas naise enda vastu, tõmbas tal noa rinnust ja lõi teda sellega uuesti. Seekord viis sentimeetrit allapoole. Naine ei suutnud teha muud, kui vabisedes õhku ahmida. Hetkel, mil naine asfaldile vajus, oli mees juba jooksma hakanud.

Kolme ja poole kilomeetri kaugusel Kentish Townis oli Harry Thomas parasjagu seisatanud kohvimüügikäru juures, et juua päeva esimene espresso. Naerdes kõhtu patsutades loobus ta pakkumisest osta kohvile lisaks alandatud hinnaga sarvesai. Ta jõudis metroopeatuse trepini, kui väikese seljakotiga tervisejooksja lõikas kööginoaga läbi tema kõri, peatudes vaid selleks, et ise mitte tasakaalu kaotada, pomiseda paar arusaamatut sõna ning lüüa nuga sügavale mehe südamesse. Verejuga segunes espressoga ja moodustas loigu, mis nirises mööda trepiastmeid allapoole.

Kell 6.55 läks Seth Hussain oma Croydonis asuva korteri juures üle tänava, kui üks käru lükkav mees teda pussitas. Sarah Thompsoni kõri lõigati läbi King’s Crossist sõitu alustanud bussis number 259. Brian Halli pussitati ja lükati ta seejärel Pimlicosse jõudva metroorongi alla. Viimased, kes surid, olid Sathnam Stanley ja Anita Gross – veel kaks nuga, veel kaks läbi torgatud südant.

Kell oli 7.15. Seitse mõrva kahekümne üheksa minuti jooksul.

***

«Jumal hoidku, see on ju Mary Lawson.» Famie haaras lauast. See naine Eustoni rentslis oli Mary Lawson, kauaaegne IPSi ajakirjanik ja nende uurimisbüroo juhataja. Ta imestas, kuidas ta ei olnud naist varem ära tundnud – sinisest kampsunist ja punasest siidisallist oleks pidanud selleks piisama.

Kui Famie end viimaks ekraanil avanevast vaatepildist lahti kiskus, avastas ta enda selja taga väikese rühma inimesi. Foto oli hakanud levima kõikjale üle uudistesaali, selle edasiliikumist kaardistasid ehmunud hingetõmbed ja hüüatused, mida see esile kutsus; paljud olid kaastundest ja solidaarsusest kogunenud instinktiivselt Suurbritannia laua juurde. Famie vaatas läbi klaasseina Mary lauda, mis jäi temast vaevu kümne meetri kaugusele, fotot kahest väikesest lapsest tema arvuti kõrval. Famie tundis, et keegi sikutab teda varrukast.

«Pealik? Neid on veel.» Sam nookas duubelekraani poole.

Famie ei liigutanud end, tal käis pea ringi. Kui tema lahutus oli viimaks jõustunud, oli just Mary olnud see, kes oli talle pitsat toonud. Kui tema tütar sai keskkooli lõpueksamid tehtud, oli Mary olnud esimene, kes talle rõõmusõnumi peale patsi lõi. Ta oli üks parimaid nende hulgast, karm ja leidlik reporter, kes juhtis oma uurimisrühma rõõmsa vitaalsusega.

«Famie. Sa oled ankur.» Sami sõnad olid lahked, aga kindlad. «Sam, tema lapsed on üksteist ja kolmteist.»

«Ma tean. Ja see on kohutav. Ja me tegeleme sellega hiljem. Aga praegu oled sa ankur, juhul, kui sa ei taha, et keegi teine...»

Famie raputas pead. «Ei-ei, ma mõistan.»

Ta vajus tagasi oma toolile, pühkis varrukaga silmi ja keris tagasi viimase kahe minuti uudistevoo. Famie tundis, kuidas tal kõhus õõnsaks tõmbub. Politsei teatas veel kolmest pussitamisest, seekord Croydonis, Hackneys ja Pimlicos. Nüüd tundis ta adrenaliini soontesse voolamas. See ei olnud kokkusattumus. Seinal teleris jooksval värskete uudiste ribal teatati «arvukatest rünnakutest».

Vahetuse ankru telefon, jälle Serena hääl, seekord kohkunud. «Issand, Famie! Ma nägin seda meest, kes siin tapeti. Kui nad ta minema viisid! See on Harry. Harry Thomas uurimisrühmast. Issand, ma pole elu sees nii palju verd näinud.»

Kuskilt eemalt kuulis Famie end küsimas: «Kas ta oli surnud, Serena, kas nad kinnitasid seda?»

«Jah. Issand. Surnud. Väga surnud. Raisk.»

LONDONI POLITSEI TEATEL ON ARVUKAD NOARÜNNAKUD «VÕIMALIK TERRORISMIAKT»

POLITSEI KINNITAB OMA TEADAANDES:

2 HUKKUNUT JA 3 VIGASTATUT LONDONI ERI PAIKADES TOIMUNUD VIIES NOARÜNNAKUS

London, 22. mai (IPS) 

Londoni politsei sõnul võib Suur­ britannia pealinnas viies eri kohas toimunud noarünnakuid pidada «terrorismiaktiks».

Pealinna eri piirkondades on kaks inimest hukkunud ja kolm saanud raskelt haavata, teatas Metropolitani politsei oma avalduses.

Famie pilgutas kiiresti silmi. «Teine arvamus! Mul on vaja siia kiiresti kinnituseks veel üht silmapaari!»

Ethan James, Euroopa, Kesk-Aasia ja Aafrika toimetaja, mees lühikestes pükstes ilmus tema õla juurde ja luges kirjutatu läbi.

«Ja surnud mees on Henry Thomas,» sõnas Famie. «Samuti uurimisosakonnast. Serena just kinnitas seda.»

«Issand. Kas ta kuulis seda meedikutelt?» küsis mees.

«Ei, Ethan. Aga nad olid Harryga sõbrad. Ta teab.»

«Siis võib selle teele saata.»

Famie avaldas uudise. „Ethan, see teeb juba kaks meie oma. Nad istusid teineteise kõrval. Sealsamas.» Ta osutas pöidlaga klaasseina poole. «Meil tuleb teatada büroojuhatajale,» sõnas Famie.

«Nõus. Ma helistan talle. Ja teatan teistele büroodele, et nad väldiksid uudise mittevajalikku kopeerimist.» EMEA toimetaja lahkus, samal ajal juba telefonil numbrit valides.

Kõik kümme uudistebüroo töötajat vaatasid ootavalt tema poole. Nad juba teadsid, aga Famie kinnitas juhtunut. «Kentish Towni hukkunu on Harry Thomas.» Kes kolleegidest kattis käega suu, kes haaras kätega peast.

Veel üks telefon hakkas helisema, aga seekord pöördusid kõigi pead kõrvale. See oli Mary Lawsoni telefon, üksik punane tuluke vilkumas tema lauatelefonil, valusalt terav toon kostmas läbi klaasi nendeni. Siis hakkas kostma ka teisi samasuguseid helinaid, kuni tundus, et kõigi uurimisrühma reporterite laudadel helisevad telefonid samal ajal. Viimaks lülitusid tööle automaatvastajad, aga ainult seniks, kuni telefonid uuesti helisema hakkasid. Tommi katsus nende klaasboksi ust.

«Lukus,» ütles ta.

Seitse telefoni helisesid.

Sam Carter oli esimene, kes selle välja ütles. «Kas meil on veel mõne ohvri isik teada?» Ei olnud, Sam teadis, et ei olnud, aga ta pidi sellest hoolimata küsima. Vihje oli ilmne. Kurat küll, sellest pidi tulema pikk ja raske hommik.

Vahetuse ankru telefon. «Famie Madden kuuleb.» Teisel pool tekkis hetkeline viivitus, siis kostis heli, nagu tõmbaks keegi sügavalt hinge, millest piisas, et Famiel tõmbuks seest hirmust õõnsaks. «Famie Madden,» kordas ta.

Kõikjal saalis pöördusid pead aeglaselt tema poole vaatama.

«Siin räägib doktor Edmund Alexander Croydoni ülikooli haiglast.» Mees vakatas. Famie teadis, et säärased kõned saavad ainult ühtmoodi lõppeda. «Kas see on uudisteagentuur?»

«Jah,» vastas Famie. «Kuidas ma saan teid aidata?»

«Kas Seth Hussaini nimi on teile tuttav?» küsis mees.

«Jah, ta on meie kolleeg. Ja sõber,» lisas ta kiiresti. Kogu ta keha tõmbus mehe järgmiste sõnade ootuses pingesse.

«Hmm, mul on väga kahju, aga ma pean teile teatama, et härra Hussain suri mõne minuti eest. Tal oli töötõend kaasas. Sellel oli telefoninumber peal. Tavaliselt ma muidugi niimoodi ei toimiks, aga kuna me ei ole veel tema perekonnaga ühendust saanud ja arvestades olukorda...»

Famie tundis, kuidas tal silme eest mustaks kisub. Ta sundis end vastama. «Tänan teid, doktor Alexander. Kas ma... mmm, kas ma võin küsida, kuidas ta suri?»

«Kõhu- ja rinnapiirkonda saadud noahaavadesse. Teda ei olnud võimalik päästa. Me tegime kõik, mis suutsime. Kahjuks ei piisanud sellest.»

Famie sulges silmad. «Tänan teid,» suutis ta öelda.