Tom Walsberg selgitab, kuidas oma elus zen-filosoofiat rakendada

Tom Walsberg. Foto: Kadri Valsberg

Üks alkoholi- ja meelemürkide vaba festivali Blisstonia korraldajatest Tom Walsberg selgitab oma raamatus «Eluterve pohhuist», kes on eluterve pohhuist. See on tegelane, kes hoolib, aga ei muretse. Ta pigem laseb varvast, kui kuulab kellegi hala või süüdistamist. Ta ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse. Ta on õppinud ahastamise asemel end hoopis herneks naerma. Ta teab, et küünte närimisest vitamiine ei saa. Ta ei võta elu liiga tõsiselt, sest teab, et ta niikuinii ei pääse sellest eluga.

Eluterve pohhuist on mõnes mõttes zen-pohhuist

Walsberg selgitab, et zen ja taoism on tuntud kui filosoofiad, keda ei koti. Ta selgitab, et taoism ja tema väikevend zen on meetodid, kuidas lahti lasta eeldustest, ihadest, veendumustest ja mõtteköidukutest, kõigest mida üldiselt inimesed eriti tõsiselt võtavad. Kõigest sellest, mis neid just eriti kotib. Enamus inimestel on tohut pagas ootusi, eeldusi, eelistusi, ihasid ja kiindumusi aga tao ja zen ütlevad: «Lase sellest jamast lahti. Kõik need panevad sind ainult kannatama ja muretsema.» Kõik kogemused, äpradused, apsakad on vajalikud, täiuslikud, piisavad ja isegi pühad. Võta neid nii nagu nad on ja liigu edasi.

Kõige olulisem on aga just see, kuidas elada nii, et sind kotib ja ei koti justkui samaaegselt. Selline asi võib korralikult juhtme kokku ajada. Peaks olema ju justkui üks või teine. No kas siis kotib või ei koti. Võttes näiteks zen meistri, tema on ehe näide. Ta hoolib tegelikult sellest, et tema õpilased saaksid kogu kannatustest lahti ja armastab neid õpilasi ja soovib neile head. Samal ajal on ta ei lase end ühelgi eesmärgil, ootusel või ihal end tasakaalust välja viia. Ta toimib edasi oma äranägemise järgi aga teda omamoodi ei koti isegi õpilase edusammud. Ta ei pettu ega pahanda, kui õpilane veel ei mõista või teeb mingeid lollusi. Ta jääb sellest omamoodi puutumata. See on parajalt paradoksaalne eluviis. Ta usub, et kõik jõed voolavad lõpuks merre, olenemata teel olevatest takistustest ja ta ei pane peale ajalist eeldust, millal miski asi peaks oma eesmärgini jõudma.

Zen-õpetaja elab nii, et teda kotib ja ei koti samal ajal!

Ta omamoodi soovib ja töötab selle nimel, et kõik, kaasaarvatud tema ise elaksid täisväärtuslikku ja arendavat elu aga samas on tal täiesti kama kaks, kui homme maailm plahvatab!

Paljud inimesed ajavad sellise mõttelaadi segamini radikaalse nihilismi ja pohhuismiga, kus inimene lihtsalt ei hooli kellesti ega millesti ja teeb seepärast endale ja teistele liiga. Nendes filosoofiates on kindlasti omal kohal hoolimine, kaastunne kõikide olendite vastu ja oma tegudega kellelegi mitte liiga tegemine.

Ometigi zen-õpetajad on kindlasti ühed kõige kõvemad pohhuistid.

Zen perspektiivist on see pohhuist, kes teeb teistele liiga, kasutab vaimset või füüsilist vägivalda ikkagi elamas totaalses illusioonis, sest ta ei saa aru, et kõik olendid on löödud sama vitsaga. Kõik on sinu vennad ja õed, ja kes on siis nii rumal, et teeks liiga oma vennale või õele.