KATKEND ⟩ «Järgnevate juhiste täitmine päästab su tütre elu»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit värskest põnevikust «Pantvang». Clare Mackintosh on auhindu võitnud kirjanik ja nelja Sunday Timesi menuki autor. Tema raamatuid tõlgitakse enam kui neljakümnesse keelde. «Pantvang» on autori viies eesti keelde tõlgitud romaan, mis hoiab närvid pillikeeltena pingul kuni viimase leheni. 

Clare Mackintosh, «Pantvang». Foto: Kirjastus Pegasus

Caz kummardub lähemale. «Millesse ta suri?»

Ta mürgitati.

Neelatan. «Ee, minu meelest südamerabandusse. Mõtlesin küsida, kas te ehk vestlesite temaga?»

«Nad ei hoolitse oma tervise eest, selles on asi.» Jalgpallur ohkab, selline rahulolev eneseteadlikkus, mis tuleneb sellest, kui sul on isiklik kokk ja fitnessitreener kiirvalimisel.

«Me tõesti rääkisime temaga juttu, eks ole, Jamie?» Naine asetab käe mehe põlvele, neljas sõrm peaaegu täielikult massiivse briljandi varjus. «Tema oli see, kes oli natuke purjakil ja tahtis sulle muudkui välja teha.»

«Ah jaa! Ma siis ütlesin, et joogid on tasuta, aga minugipoolest, laske käia.»

«Kas te nägite teda veel kellegi seltsis?»

«Oli see titega paar.» Caz krimpsutab mõtlikult nägu. «Üks tüüp, kes vist ütles, et on ajakirjanik.»

Ma ei tea, mida ma lootsin. Et nad nägid, kuidas keegi Kirkwoodile mingit ainet sokutas? Sellegipoolest tunnen ma masendust. Tänan Crawforde ja astun kardina vahelt tagumisse salongi, lasen pilgul üle istmete rännata, otsides arsti, kes vastas Eriku abikutsele.

Naine tõstab mu lähenedes pilgu oma raamatult, ilmes ettevaatus. «Ärge öelge, et veel keegi tunneb end halvasti.»

«Ei, ma … ma tahtsin teid lihtsalt veel kord abi eest tänada.»

Arst punastab, tundes end tähelepanu tõttu silmanähtavalt ebamugavalt. «Mul on vaid kahju, et oli juba liiga hilja.»

Arsti kõrval istuv naine kuulab häbenematult pealt, aga ma jätkan. «Juhtimiskeskusele edastatakse praegu infot, mida lähedastele teatada, ja ma mõtlesin, kas te oskaksite mulle veidi rohkem rääkida. Näiteks mis paneb teid arvama, et ta sai infarkti?»

«Teie kolleegilt ja teistelt reisijatelt saadud teave vastab südameseiskumise diagnoosile.»

«Kas põhjus ei saanud olla milleski muus?»

«Te küsisite arsti ega täpsustanud, et vajate patoloogi.» Naine naeratab ja tema hääletoon on eksitavalt meeldiv, isegi naljatlev, aga tema pilk on kalk. «Kas soovite, et üritaksin põhjalikku lahkamist? Võib-olla saame mehe teie uhkesse baari tõsta ja tema sees kokteilipulgaga ringi suskida?» Naine kõrval­istmel hoiab naeruturtsatust tagasi. Arst kiikab tema poole, vaatab siis uuesti mulle otsa ja ta ilme leebub. «Põhjuseid võis olla mitmesuguseid.»

«Nagu näiteks?»

Arst ohkab. «Vaadake …» ta heidab pilgu mu nimesildile. «… Mina. Ma tegin, mida suutsin – kahjuks polnud seda just palju –, aga …» Ta teeb raamatuga, mida käes hoiab, väikese, aga selge liigutuse ja ma saan vihjest aru.

Teel kambüüsi peatab mind äriklassi tagaosas istuv reisija, kes nipsutab minu poole sõrmi, pilk endiselt ekraanil. Ta mängib mingit mängu, üht neist arututest klotsiladumistest, mis muutuvad iga järgmise tasemega üha kiiremaks.

«Kohvi,» ütleb ta.

Vaikin hetke, enne kui vastan: «Muidugi,» lootes kuulda sõna «palun», aga mu püüe jääb märkamata.

Kambüüsis katkestavad Erik ja Carmel jutuajamise ning oma reisijale jooki valmistades on mul selgesti tunne, et segasin neid millegi juures.

Naasen salongi. «Teie kohv, härra.» Naeratan jooki ulatades ja seisan siis, nagu ootaksin jootraha. Mees on pikk ja heledapäine, nurgelise näoga, nagu oleks iga osa eraldi tahutud ja siis kokku pandud. «Olge lahke.»

Mees surub hambad kokku.

«Tõesti,» sõnan ma eemale astudes. «Mul on rõõm teid teenindada.»

Kambüüsis taban ma Carmeli ja Eriku jälle pilke vahetamas. «Kas midagi on pahasti?»

«Ei midagi,» kostab Carmel. Erik turtsatab ja ma vahin temaga tõtt.

Ta ei võpata. «Kas selle kohviga on kõik korras? Said selle valmistamisega hakkama? Sest paistab, et sul on kogemusi vähevõitu.»

«Mida?» Olen liiga pahviks löödud, et täislauset moodustada.

«Me Carmeliga oleme kõik ära teinud. Eined, joogid, tualettruumide küürimine – sina ei tee midagi!»

«Erik, jäta – reisijad kuulevad.» Carmel vaatab ärevalt salongi poole.

«Andke andeks.» Pigistan ninajuurt, tunnen pisarate iseloomulikku kipitust. «Ma olen lihtsalt väsinud.»

«Me kõik oleme …»

Pistan käe taskusse, tirin välja Sophia foto ja hoian seda värisevate kätega, aga enne kui jõuan midagi öelda, on Carmel juba käed mu ümber põiminud ja embab mind tugevasti.

«Oh, kullake – sa kindlasti igatsed tema järele. Kas ta on isaga? Neil on kindlasti koos tore – ta pole arvatavasti õieti märganudki, et sa ära oled, tead ju küll, millised need lapsed on.» Näen üle Carmeli õla, kuidas Erik silmi pööritab, enne kui kambüüsist lahkub. Carmel laseb minust lahti, võtab foto ja ütleb: «Nunnu,» enne kui pildi hoolikalt jälle kokku voldib ja tagasi mu taskusse pistab. «Nii armas, et teda niimoodi endaga kaasas kannad. Tule, otsime sulle klaasi vett.» Ta räägib lakkamatult, nagu oleksin ka mina laps. «Kas asi on menopausis? Mu ema ütleb, et on oma hormoonide ori.»

«Ma olen kolmkümmend neli!»

«Kas see tähendab jah?»

«Ei, Carmel, asi pole menopausis.»

«Tead, jää sina siia. Me saame salongis ise hakkama. Keeda endale mõnus tass teed.»

Näen aknal oma peegelpilti, selle servad sakilised ja hägused, ning kujutlen kedagi Sophia kooli juures seisvat, fotokas aknaklaasi juurde tõstetud. Mu pead täidab valge müra, aga sellest ei piisa, et mõtteid summutada.

Ma ei tohiks siin olla.

Carmel ja Erik koristavad salongi, kandikutel kõrged klaasi­virnad ja mustad salvrätid. Carmel tuhiseb uksest sisse, asetab kandiku tööpinnale ning mina sunnin jalgu sinnapoole liikuma, eraldan prahi mustadest söögiriistadest. Erik toob kandiku, Carmel veel teisegi, ning ma korjan parajasti salvrätte kokku, kui näen ümbrikut, mis on poolenisti salvräti varjus. See on helesinine nagu vanad õhupostiümbrikud, peal üksainus tindikirjas sõna.

Mina.

«Mis see on?» tõstan ma ümbriku.

Mu pingutus koristamisel kaasa aidata pole Erikut lepitanud ning ta vahib mulle otsa. «See on ümbrik.»

«Võib-olla on selles jootraha,» pakub Carmel.

Erik turtsatab. «Mille eest?»

«Kellelt?» küsin ma tungivalt.

Mõlemad kehitavad õlgu, Carmel silmitseb abitult prügivirna, mille nad on salongist kokku korjanud. Kiri võis tulla ükskõik kellelt.

«Võib-olla on see armastuskiri!» sõnab Carmel. «Kui see on tollelt 5F tüübilt, lähen ma kadedusest roheliseks – ta on tõeline kompu.»

«Kui see on jootraha, pead sa seda jagama.»

Lennukiseinad koolduvad mu ümber, nagu tahaksid mind lömastada, kopsudes pitsitab, rinnakorv on liiga väike. Trügin Carmelist mööda tualetti, lukustan ukse ja surun selja vastu seda, kui ümbriku lahti rebin. Sees on üksainus paberileht ja üle selle kulgeb sama tumesinise tindiga kena käekiri.

Loen esimest rida ja mu maailm variseb kokku.

Järgnevate juhiste täitmine päästab su tütre elu.

***

Kui Cesca mulle salongi järgneb, kostab ümberringi kahinat, samamoodi nagu muutub õhkkond kontoris, kui ülemus sisse astub. Kuulen, kuidas ta ütleb tere ja loodan, et lend meeldib teile ning ilmastikutingimused paistavad head – võime isegi varem kohale jõuda, ja mu pea on süütundest raske. Seisatan, et üht reisijat mööda lasta, ning Cesca teeb sama ja silmapilguks seisame me kõrvuti ja ma näen silmanurgast tema nägu. Minust vanem, aga endiselt noor, kõrgete põsesarnade ja lühikeseks lõigatud tumedate juustega, tihe tukk silmile langemas.

Kui reisija möödub, tabab mind pahvak, milles on higilõhna, ärevust ja liiga kaua ühes kohas olemist. See on see Lähis-Ida mees kohalt 6J, ta käed haaravad möödudes kõigist istmetest, just nagu roniks ta trepist üles. Ta ei vasta Cesca tervitusele, jätkab teed teisele poole kardinat. Mu pulss kiireneb. Kas see on tema? Mees kaob kambüüsi ja ma tahan talle järgneda, aga me oleme juba 4H juures, kus Finley vaatab Pixari multikat. Ta võtab kõrvaklapid peast.

«Kas te saite need korda?»

Olen hetkeks segaduses, aga siis meenub mulle juhtmepundar mu taskus. See näib kuuluvat hoopis teise aega, aega, kui tegin oma tööd ja me olime teel Sydneysse ning keegi ei ähvardanud mu tütart.

«Ma teen seda, ma luban. Pean ainult enne …» Vakatan, mõeldes kõigile neile kordadele, kui Sophia tahab, et ma midagi teeksin, ja ma alustan vastust samamoodi. Pean ainult enne tööle helistama … Pean ainult enne selle asja lõpuni tegema. Hästi, ma mängin sinuga, pean ainult enne midagi muud tegema. Miks ma lihtsalt jah ei öelnud?

«Kuulsin, et sa tahad piloodiks saada?» Cesca kükitab poisi istme kõrvale. Finley vahib talle segaduses otsa ning ema ta kõrval – nüüd lõpuks ärkvel – võtab kõrvaklapid peast. Lahkun, enne kui mu vale ilmsiks tuleb, ja ka sellepärast, et kui ma kavatsen selle asja teoks teha – ja ma kavatsen, tõesti kavatsen, Sophia pärast –, pean ma seda tegema nüüd kohe. Veri kohiseb mul kõrvus, seguneb koos lennukimüraga millekski talumatuks, millekski, mis pressib mu pealuu sees nii kõvasti, et peaaegu läbi murda. Tõmban salongi ja kambüüsi lahutava kardina eest ja peaaegu karjatan, kui põrkan kokku Lähis-Ida mehega, kes on tagasiteel oma kohale. Ta näib sama hirmunud kui mina, pomiseb vabandussõnu ja liigub siis istmetest krahmates tagasi oma kohale, üks seljatugi korraga.

Jamie Crawford ja tema naine on tagasi oma kohtadel, Talbotid ja pisi-Lachlan magavad. Ma ei näe ajakirjanik Derek Trespassi ega Jason Poke’i ning kuigi ma ajan kaela õieli, et näha tagumisi istmeid, ei saa ma aru, kas need on tühjad või sealsed reisijad pikutavad. Kes on puudu? Kes on kaaperdaja?

Cesca tõuseb. Ta räägib ikka veel poisi ja tema emaga ning ma mõtlen, mida nad talle ütlevad, kas ta teab, et ma valetasin, ja murrab pead, miks. Mõne minuti – võib-olla koguni mõne sekundi – pärast ütleb ta, et peab tagasi minema ning soovib neile toredat reisi. Võib-olla kutsub ta poisi piloodikabiini vaatama, kui oleme maandunud, laseb tal kaptenikohale istuda ja oma mütsi pähe proovida. Finley ootab seda pikisilmi, mõtleb, kellele ta seda fotot näitab. Võib-olla mõtleb ta tõesti piloodiks saamisest, hakkab unistama pilvede kohal hõljumisest, vormi kandmisest, läbi lennujaama sammumisest, olles teel Californiasse, Mehhikosse, Hongkongi, täpselt nagu mina kunagi unistasin.

Süütunne toob mulle pisarad silma. Need valguvad kuumade ja talitsematutena mu põskedele ning ma vaatan piloodi­kabiini kõrval oleva tualettruumi ukselukku, soovides, et ruum oleks tühi, soovides, et see kõik oleks mingi kohutav eksitus. Palun, et see oleks treeningharjutus, palun, et see oleks mõni YouTube’i tüng. Laske mind lahti, pange häbiposti, teotage mind igavesti kui naist, kes oli valmis ohverdama sadu inimesi, et päästa oma laps. Palun, et see oleks ükskõik mis, aga mitte päris.

Sildil on kirjas HÕIVATUD.

Astun sinnapoole. Mu liigutused tunduvad puised, just nagu mõne arvutimängu graafika, kõik lihased pingul, nagu ootaksin kuuli. Olen mõne tolli kaugusel inimesest, kes iganes seal on, ja püüan kujutleda, mida ta teeb, mida mõtleb. Kas tal on relv? Lõhkeainet? Higi niriseb mööda mu selgroogu alla ja särk kleepub nahale, kui pööran.

Uks on piloodikabiini suhtes täisnurga all. Tipin koodi sisse, hoian pilgu maas, sest see on mulle ju ometi näkku kirjutatud, ning kui kostab ukse avanemise piiks, kuulen ma selja taga klõpsatust. Tualettruumi uks pole enam lukus.

Tunnen kaelal kellegi rõhuvat pilku ja pingutan kõigest väest, et näoilmet neutraalsena hoida, kui piloodikabiini ukse lahti lükkan. Mike ei pööra ringi, ta vaatab ajalehte, teeb ristsõna. Mike, kes võib olla isa, vend, abikaasa. Kes surus meeskonnaliikmetel kätt, naeratas kaamerate ees.

Mike, kes järgmist paari minutit tõenäoliselt üle ei ela.

Astun kõrvale. Manan vaimusilma ette Sophia näo, kui panen toime kõige kohutavama teo oma elus.

Mike pöörab ringi. Tema naeratus kustub veel enne, kui täielikult tekkida jõuab, ta ilmes peegeldub algul segadus ja siis jahmatus, kui ta vaatab minust mööda tolle ebaviisaka mehe poole, tolle nurgelise näoga mehe poole, kes mängis arvutimänge. Uks sulgub ja hetkeks teavad ainult kolm inimest maailmas, et lend number 79 on kaaperdatud.

Ma täitsin mulle antud juhtnööre täht-tähelt.

Mu abikaasa ja tütar on väljaspool ohtu.

Kõik lennukisviibijad on ohus.