:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/07/02/13888172t1h925c.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Henning Mankelli romaani «Hiinlane».
Karl Martin Sinijärv soovitab: tugev lugemine neile, kes krimiloost kui sellisest üleliia ei pea
/nginx/o/2021/07/02/13888175t1h4f74.jpg)
Henning Mankell kui autor ilmsesti tutvustamist ei vaja. Kui vajab, siis ei maksa tutvumist vast «Hiinlasest» alustada, vaid ikka vanadest headest Wallanderi-lugudest. Sel lihtsal põhjusel, et enne «Hiinlaseni» jõudmist oleks mõttekas end kirjutamisviisi sisse lugeda ja natuke peamisest tekstikorpusest omandada. «Hiinlane» on Mankelli kontekstis siiski pigem apokrüüfiline teos, kuigi hea ja oluline.
«Hiinlane» on tugev lugemine ka (ja võib-olla eeskätt) neile, kes krimiloost kui sellisest üleliia ei pea, küll aga armastavad maailma asjade üle mõtiskella. Krimilugu on siin ausalt öeldes kaunikesti absurdne ega vääriks erilist tähelepanu, kui ta ümber poleks kõike muud. Ja muidugi on kogu kupatus tõeliselt meisterliku kirjanikukäega üles tähendet, tekst iseeneses on klaar nautimus.
Püstitus võib emalt kuklakarvad turri tõsta – kas jälle üks utreeritud kurivallast punnitet rootsitamine? Õnneks selgub kiirelt, et lugu läheb harali üle pooleteise sajandi ja poolte maailmajagude. Ning nonde haralugude juures on vanameistri puudutust eriliselt tunda, just nondes hakkab tõsiselt põnevaks minema.
Veenvalt mõjub seegi, et raamatus pole ühtki päriselt sümpaatset tegelast. Ega lõpuni ebasümpaatset. Mingit hea ja kurja lihtlabast vastandamist ei näe. Kõigil on motiive, kõiki on võimalik hukka mõista – ent seda selgemini joonistub välja, et hukkamõistu eel saab saabuda mingigi mõistmine. Nii on – hukkamõist mõistmispüüuta on iseennast väärt.
Mankell on muidugi pärit põlvkonnast, kes ei pääse oma mõnedest pentsikutest uskumustest eales lõpuni lahti ning eks kosta need veidi noiltki lehekülgedelt. No et Aafrika õnnetustes on süüdi koloniaalne kurnamine ja et vanakooli kommunismis on üht-teist kiiduväärset. No mis teha, todapidi mõtlejaid on teisigi, vaba maailm. «Hiinlane» on vaieldamatult täiuslikus tasakaalus teos, mis laseb tänase maailma jõujoontest ja suundumustest heakirjanduslikul kombel aru saama hakata. Ning ei nõua enesega nõustumist ega vastuvaidlust, küll aga rõõmustab kaasa mõtleva lugeja üle.