Südantsoojendav lugu lapselapsest ja vanaisast, kes elavad maailmas, kus päike ei paista

Lisa Aisato illustratsioon Maja Lunde raamatus «Päikesevalvaja». Foto: Lisa Aisato

Maja Lunde kirjutatud ja Lisa Aisato kaunite illustratsioonidega raamat «Päikesevalvaja» räägib loo Lillist, kellel on päikesest ainult ähmane mälestus, tema maailm on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus. Lillil elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Siit leiad katkendi raamatust.

Mis on aastaajad?

«Kas sa jutustaksid mulle aastaaegadest?» küsis Lilli ükskord vanaisalt, kui olin üsna väike. «Kas sa räägiksid mulle veel suvest, sügisest ja talvest? Ja kevadest?»

Maja Lunde, «Päikesevalvaja». Foto: Raamat

Sel samal päeval oli ta kuulnud suuremaid poisse rääkimas sellest, et aasta olevat olnud jaotatud neljaks osaks, mida kutsuti aastaaegadeks. Ja õnneks oli vanaisa nõus rääkima. Ta rääkis suvest, mis kattis juunis, juulis ja augustis maa lillevaibaga ja taeva valgete öödega. Sügisest, septembrist ja oktoobrist, kõige rikkalikumast aastaajast. Sügiseks olid põllud täis kaera ja nisu ning köögiviljapeenrad on külluslikud. Ta rääkis novembrist, mil härmatis kattis hellalt küla, ja talve paksudest lumekihtidest, mis katsid kõik koleda ja halli pimedate kuude, detsembri ja jaanuari ja veebruari jooksul. Ta rääkis kevadest, kõige ilusamast aastaajast, mil kogu maailm ärkas talveunest ja muutus nii kiiresti. Ta rääkis märtsist, aprillist ja maist, mil seemnetest hakkasid võrsuma taimed, puud said endale lehed ja välja ilmus musträstas, kes laulis oma pikki ilusaid viisikesi.

Tulekera, mis taevas paistis

Ja siis rääkis ta päikesest. Sellest suurest säravast taeva tulekerast, mis liikus idast läände, kadus öösse ja tuli järgmisel hommikul tagasi. Päike oli see, mis kevadel kõik eimillestki kasvama pani. See, mis lõi looduse terveks suveks lokkama, enne kui talveks tagasi tõmbus. Siis mängis ta meiega peitust, ütles vanaisa, ta muutus kahvatumaks ja jahedamaks, vahepeal kadus peaaegu täiesti ja laskis pakasel välja tulla. Ja siis ilmus ta järgmisel kevadel jälle välja, sama tugeva ja jõulisena nagu ennegi.

Kogeda kevadet, mõtlesin Lilli! Kogeda seda, et maailm tegelikult ka muutub, selle asemel et olla kogu aeg samasugune.