Lugemine muudab meid intelligentsemaks ja empaatilisemaks

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Heasse raamatusse eksida on imeline. Ikka ja jälle on erinevad uuringud näidanud, et lugemine muudab meid tervemaks, targemaks ja toob kaasa veel häid positiivseid muutusi.

Lugemine nõuab kannatlikkust, hoolsust ja sihikindlust. Pealkirjade skannimine ja näpunäidete pealiskaudne lugemine ei muuda eriti meie kognitiivseid võimeid.

On avastatud, et veerand Ameerika lastest ei õpi lugema. See mitte ei ohusta neid ainult sotsiaalselt ja intellektuaalselt, vaid mõjutab neid kogu elu. Üks 2009. aastal läbi viidud uuring, milles osales 72 last vanuses kaheksa kuni kümme aastat, avastas, et lugemine tekitab ajus uue valgeaine, mis parandab kogu süsteemi hõlmavat suhtlust.

Valge aine kannab teavet hallaine piirkondade vahel, kus kogu teavet töödeldakse. Lugemine mitte ainult ei suurenda valgeainet, vaid aitab ka teavet tõhusamalt töödelda.

Ühes keeles lugemisel on tohutu kasu. Lisa üks võõrkeel ja mitte ainult ei parane suhtlemisoskus, vaid saad ka rääkida rohkemate inimestega ja uue teabe õppimisega seotud ajupiirkonnad suurenevad. Uue keele õppimine parandab ka üldist mälu.

Neuroteaduse sõnul mõjutab keel meie ajupiirkondi vastavalt sellele, mida me loeme. Näiteks kui lugeda "seep" ja "lavendel", aktiveeritakse aju osad, mis on seotud lõhnaga. Aga kui lugeda sõna ,,tool”, on samad ajupiirkonnad vaiki. Kui lisada sinna ette ,,nahast” aktiveeruvad nad jälle.

Romaani lugemine on suurepärane viis inimeseks olemise harjutamiseks. Ühest küljest lähevad romaanid tegelikkuse stimuleerimisest kaugemale, et anda lugejatele muidu kättesaamatu kogemus - võimalus siseneda täielikult teiste inimeste mõtetesse ja tunnetesse.

Lugemine suurendab meie üldist arusaama ja emotsionaalset intelligentsust. Tänu raamatutele teeme me targemaid otsuseid enda ja ümbritseva kohta.

Romaanid kulutavad aega ja tähelepanu. Ehkki eelised on seda väärt, on isegi lühematel proosatekstidel sügavad neuroloogilised mõjud. Luule kutsub uuesti esile tugevaid emotsionaalseid reaktsioone.

Luule kuulamise ajal mõõdeti südame löögisagedust, näoilmeid ning naha ja käekarvade liikumist. Neljakümnel protsendil ilmnesid nähtavad muutused.

Need neuroloogilised reaktsioonid paistsid siiski olevat ainuüksi luule jaoks: uuringu käigus tehtud skaneeringud näitasid, et luuletuste kuulamine aktiveeris osalejate aju osi, mis, nagu teised uuringud on näidanud, ei ole muusika kuulamisel ega filmide vaatamisel aktiveeritud.

Need nähtused ilmnesid enamasti luuletuse lõpus.

Poeetilisel kujul on midagi fundamentaalset, mis vihjab, loob ja sisendab naudingut. Teadlased loodavad, et see võib pakkuda vihjeid kognitiivsete koolitusmeetodite edendamiseks.

«Lugemine on nagu iga oskus. Seda peab harjutama regulaarselt ja pidevalt. Kuigi ma pole kunagi hirmutavate koletiste lugusid lõpule viinud (või tegelikult palju alustanud), olen kirjutanud üheksa raamatut ja lugenud veel tuhandeid. Kuigi on raske öelda, kas lugemine on teinud mind targemaks või paremaks inimeseks, meeldib mulle seda ette kujutada,» tõdeb kirjanik Derek Beres.

Elu tunduks natuke vähem mõttekas, kui me ei jagaks üksteisega lugusid. Kuigi narratiivide edastamiseks ruumis ja ajas on palju meediume, ei ole ma leidnud ühtegi nii meeldivat kui uue raamatu lahti murdmine ja loosse eksimine. Teel avastatakse alati midagi sügavat.