«See riik saigi alguse näljast. See riik näljutas omaenda kubermange ja linnu.»

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Ema vanemad elasid sõja üle Venemaal. Vanaema tõi sealt pruunis köites kokaraamatu. Mingi remondi käigus oli kaanele tilkunud valget värvi, mistõttu nägi raamat veel rohkem katkise mööbli moodi välja.

Staliniga kokaraamat

Imelik raamat, juhi tsitaadiga frontispissil ja värvifotodega. Nendelt piltidelt ei saanud pilku küljest. Vendade Grimmide muinasjutud tulevastele põlvedele.

Ilusad puu- ja köögiviljad. Konservherned. Sink. Kanad. Põrsad. Värisevi käsi meisterdatud majoneesiõied. Kalakonservid (taustal võitleb kalapaat lainetega, kalalaevastiku madruste auks).

Singi- ja vorstimarmor. Viinerisammastikud. Viinamarjakobaratest moodustatud bareljeefid. Toidukaupadest Moskva metroo.

Kõige ilusamad olid alkoholipudelid. Ähmastele fotodele oli juurde joonistatud sildid. Nendesamade jookide nimetustega sattusin ma hiljem kokku poeemi „Moskva-Petuški” lugedes. Süda tilgub verd, kui Venitška anub, et talle herest müüdaks.

«Aga heres?»

«Aga herest ei ole.»

«Veider värk. Udar on, aga herest ei ole?»

«Väääga veider jah. Jah, herest pole, aga udar on.»

Vaene Odysseus Nõukogude alkoholitööstuse toodete keskel.

Meeletu raamat riigist, kus vanaema nälgis. Suuremat ta sellest ei rääkinud. Ainult seda ütles, et sinna sõitnud olid nad vabatahtlikult. Et seal oli külm. Et veel enne, kui sülg maapinnale maandus, külmus see ära. Ja veel seda, et see sõna, mis tähendab poola keeles «unustage ära“» (zapomnicie), tähendab vene keeles «jätke meelde» (запомните).

Loomingu Raamatukogu

Mälestused näljast ja Rubensi natüürmordid. Mälestused pakasest ja vanillijäätis.

See riik saigi alguse näljast. See riik näljutas omaenda kubermange ja linnu. Nälg muutus. Muutus raskemaks. Andis järele. Kaugenes ja tuli siis tagasi. Siis sai näljast toidupuudus. Ajutine puudus, tõrked toidukaupadega varustamises.

Nälg oli lähedal. Pensionil koletis. Ammune jälitaja, mööda läinud ajastu mälestus. Nagu marssal Semjon Budjonnõi komsomoli kongressil. (Seitsmekümnendatel aastatel tehtud foto: armeekomandöri vuntsid ja aktivistide põskhabe. Munder keset nailonsärke.)

* * *

See raamat on errata, ainult ühe veeruga: «Peab olema». Näpunäide. Te peate kõiki neid illustratsioone uskuma jääma. Neist piltidest söönuks saama. Mitte väljagi tegema sellest, mida teised meeled teile ütlevad. «Kniga o vkusnoi i zdorovoi pištše» on kommunismi õpetuse alus. Selle raamatu järgi ei õnnestunud kunagi mitte ühtki sööki valmistada.

Režissöör Andrei Hržanovskil on film pealkirjaga «Poolteist tuba». «Kniga o vkusnoi i zdorovoi pištše» mängis selles filmis episoodilist rolli. Joonistatud Stalin ärkas ellu ja ütles väikesele Jossif Brodskile:

«Sa oled juut, poisu, aga juudid söövad ainult matsá’d. Minul matsá’d pole. Aga mul on juutidele hea pakkumine. Kas sulle reisida meeldib? Ma hoolitsen teie eest. Birobidžanis saab palju matsá’d olema.»

 

Kui seda filmi Varssavis näidati, siis otsisin ma režissööri üles.

«Minu vanaemal oli ka see raamat olemas,» pahvatasin ma kogeldes ja kõiki oma vene keele mälestusi mobiliseerides.

«Kõigil oli,»​ kehitas režissöör õlgu.

 

Katkend on pärit raamatust «Asjad, mida ma ära ei visanud».

Poola-juudi päritolu graafiline disainer ja kirjanik Marcin Wicha teeb selle raamatuga kummarduse oma lahkunud emale, kellest jäänud asjad tuletavad meelde episoode tema elust. Nii kujuneb fragmentidest kohati liigutav, kohati irooniline portree tugevast naisest, kes ei talunud väiklust ega leppinud valedega. Kuigi isikliku loo taustaks on mõned XX sajandi Poola ajaloo tumedamad peatükid, on autori käsitlus vaba paatosest ja sentimentaalsusest. Wicha pälvis raamatu eest mitu auhinda, sealhulgas prestiižse Nike kirjanduspreemia.