Võrkkiik ja seisma jäänud maailm
Tavaliselt on sada asja korraga teha, ühed on vajalikumad, teised mitte nii väga, aga ikkagi on neid tarvis teha. Õnnehetk on see, kui tõmmata piltlikult öeldes juhe seinast, lülitada telefon välja ning jätta kogu «vajalik» kõrvale, heita hoopis võrkkiike lebama ja lihtsalt olla. Kui võrkkiike pole, siis sobib ka murule pikali heitmine või diivanisse vajumine. Peaasi, et saaks olla mõnusalt ja mugavalt, tunda soojust ja hubasust, vaadata taevasse ning jälgida pilvede liikumist, püüda leida nendest erinevaid loomakujutisi, nautida üle taeva lendavate lindude liuglemist ja lasta päikesel end paitada.
Vahet ei ole, kui palju neid tegemist vajavaid asju on, õnn on selles hetkes iseendale puhkuse lubamine, maailmast välja lülitumine ja rahulolu, mis voolab südamesse nagu laine mererannale. Tingimusteta puhkus, kasvõi viieks minutiks, et siis tavarutiini naasta ja neid lõppematuid vajalikke toimetusi edasi teha.
Julgus annab vabaduse. Vabaduse valida, ise oma elu juhtida. Julgus annab vabaduse teha valikuid ja otsuseid, vabaduse lahkuda ja valida midagi uut. Julgus annab vabaduse olla mina ise, ihualasti koos kogu endaga. Endana.
Julgus annab vabaduse olla üksi ja samal ajal täiesti koos. Vabaduse minna ja teha, tulla ja olla. Vabaduse olla tugev, kui peab ja nutta, kui on vaja. Julgus annab vabaduse olla haavatav. Julgus annab jõudu võitlemiseks. Minemaks kaugemale kui oled unistanud, astuma suuremaid samme kui oled endalt arvanud. Sest kuristikku ei saa ületada kahe väikese hüppega. Vahel on vaja suurt julgust, et teha suur hüpe, jõudmaks uuele tasemele.
Julgus annab mulle vabaduse. Elu. Rõõmu. Õnne.