Kasulik teadmine: kuidas piirideta mängu mängides saavutab igal alal paremaid tulemusi!

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Simon Sinek kirjutab oma Million Mindseti kirjastatud raamatus «Piirideta mäng», et mänguks on vaja, et oleks vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.

Piiridega mängudes on kindlad reeglid, piirideta mängudes mitte

Sinek selgitab, et piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. Kõik mängijad kannavad vormi ning neid on kerge tuvastada. Mängul on kindlad reeglid ning kohtunikud jälgivad nende täitmist. Kõik mängijad on nõustunud reegleid järgima ja karistuslööke lööma, kui on reegleid rikkunud. Kõik teavad, et võitjaks saab meeskond, kes on kokkulepitud aja jooksul rohkem punkte saanud, seejärel saab mäng läbi ning minnakse koju. Piiridega mängudel on alati algus, keskpaik ja lõpp.

Seevastu piirideta mängude mängijad on tema sõnul nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängudel on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu peamine eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.

Mõtisklused võidu, kaotuse ja viigi üle

Sinek sõnab, et tema arusaam neist kahest mängust pärineb meistrilt endalt, professor James P. Carse’ilt, kes kirjutas 1986. aastal väikse uurimuse «Finite and Infinite Games: A Vision of Life as Play and Possibility».

«Just Carse’i raamatu põhjal hakkasin esimest korda võidu ja kaotuse ning viigi üle mõtisklema. Mida rohkem ma maailma läbi Carse’i piiridega ja piirideta mängude vaatenurga vaatama hakkasin, seda enam märkasin piirideta mänge igal pool meie ümber, mänge, mil pole ei lõpujoont ega võitjat- Näiteks abielus või sõpruses pole võimalik olla tähtsam. Töökoha taotlemisel või edutamisel saab teisi küll edestada, ent kedagi pole iial kroonitud karjääri võitjaks. Kuigi riigid võivad küll võrrelda üksteisega territooriumi, mõjuvõimu või majandusedu suurendamiseks, kuid maailmapoliitikat võita pole võimalik. Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks. Ja kindlasti pole olemas sellist asja nagu äri võitmine. Kõik need on teekonnad, mitte sündmused,» kirjutab ta.

Ta tõdeb, et kui paneme tähele praeguste juhtide keelekasutust, siis tundub, nagu nad ei teakski, mis mängu nad mängivad. Nad räägivad pidevalt võitmisest. Neil on tekkinud kinnisidee oma konkurenti edestada. Nad kuulutavad kogu maailmale, et on parimad. Ja väidavad, et nende visioon on olla esimene. Ainult et lõpujoonteta mängudes pole ükski neist asjadest võimalik.

Sinek rõhutab, et kui juhime piirideta mängu piiratud mõtteviisiga, siis tekitab see igasuguseid probleeme, millest tavalisemad on usalduse, koostöö ja uuenduslikkuse vähenemine. Seevastu piiritu mõtteviis viib meid ka tegelikult paremasse kohta. Neile, kes on omaks võtnud piiritu mõtteviisi, saab osaks palju suurem usaldus, koostöö ja innovatsioon, samuti kaasnevad hüved. Kui me kõik mängime piirideta mängu, siis on meie huvides õppida, kuidas seda mängu ära tunda, ja aduda, mida on vaja piiritu mõtteviisi rakendamiseks. Sama tähtis on õppida märkama vihjeid piiratud mõtteviisi kohta, et saaksime enne suure kahju tekkimist midagi ette võtta.