Sõrmevalul võivad olla just need üllatavad põhjused

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Raamatu «Ütle mulle, kust sul valutab, ja ma ütlen sulle, miks see nii on» autor Michel Odoul on aastaid kasutanud energeetilisi meetodeid ning mõistnud tänu sellele, kuidas keha meiega kõneleb, andes pidevalt teada, mis valesti on. Ta selgitab, mis põhjused võivad olla sõrmevalul.

Sõrmed on labakäte peened lõpetused, detailid

Apollo

Seega on need Odouli sõnul ka meie tegemiste lõpudetailid, tegude või tegutsemisviiside üksikasjad. Iga sõrm on omakorda eriline detail, spetsiifiline viis või etapp. Tegude lõpetamise ja viimistleva elemendina on sõrmed inimese jaoks hõlbus tagasisidevahend. Tänu sõrmedele ja nende otsas asuvatele energiapunktidele saame alateadlikult, aga tõhusalt stimuleerida või kõrvaldada seal tekkivaid võimalikke pingeid. Nii on sõrmed ühteaegu peamised kohad ja vahendid, millega iga päev väikseid, juhuslikena ja tähenduseta tunduvaid vääratusi teeme. Tegelikult pole selles midagi juhuslikku, kui üht või teist sõrme muljume, lõikame, põletame, lõhume või vääname. Alati on tegu mõne kerge, kuid selge protsessiga, mille käigus püüame väljendada ja/või kõrvaldada mõnda pinget.

Ta toob välja iga sõrme ja selles avalduva vaevuse ja selle üldise tähenduse.

Pöial

See on seotud välismaailma eest kaitsmise ja sellele reageerimisega. Lapsed üle maailma on sellest funktsioonist teadlikud, öeldes näiteks: «Pöial püsti! Mina väljas» või «Pöial püsti! Ma ei mängi rohkem!» Kui väikelastel on vaja rahuneda, hakkavad nad samuti pöialt imema. Tänapäeval pistavad lapsed aina enam pöidla asemel suhu keskmise või neljanda ehk nimetu sõrme ja see on loomulikult tähenduslik: lastel on puudu teetähistest ja nad vajavad sisemist turvatunnet. Pöial on seotud välise kindluse ja kaitsega, keskmine ja neljas sõrm kujundavad aga turvatunde otsingut ühtsuse, mitte kaitse kaudu. See sisemise ja välise ühtsuse vajadus seostub püüdega välismaailma suhtes tegutseda või võimu omada.

Teisalt võib pöial olla kurbuse või lüüasaamise sõrm. Olgu tegu pöidla traumade (haavad, sisselõikamised, nihestused, põletused jms) või patoloogiatega (reuma, artroos jms), igal juhul on need seotud kaitsevajadusega kas väljamõeldud või päris maailma agressiooni eest, kurbuse või lüüasaamise kogemusega.

Nimetissõrm

Sel sõrmel on kaitse funktsioon: ta kõrvaldab ja saadab asju välja. Nii on ta nõudmise, autoriteedi, süüdistamise või lause ähvardamise sõrm. Ta käsib, suunab ja osutab ähvardavale suunale. Nimetissõrme pinged ja vaevused on seotud vajadusega millestki vabaneda ehk mitte endas hoida. Seda tajutakse millenagi, mida pole võimalik aktsepteerida, mis tuleb kõrvaldada, milles lausa välja kõrvaldamiseni selle laiemas tähenduses, see tähendab ähvarduseni. Enamikel juhtudel on lihtsalt vaja eemaldada mingi meile ebasobiv kogemus. Samas võivad nimetissõrme valud viidata ka ülemäärasele direktiivsusele või autoritaarsusele, millest tuleb sellega liialdamise tõttu vabaneda.

Keskmine sõrm

See on sisemise struktureerimise, asjade valitsemise, aga ka seksuaalsuse sõrm (võime teiste üle toob rahulduse). Ta väljendab rahulolu läbielatu ja maailma suhtes tehtuga. Keskmises sõrmes avalduvad pinged kõnelevad rahulolematusest selle suhtes, kuidas asjad kulgevad või kuidas me oma elu juhime.

Neljas ehk nimeta sõrm

Nimeta sõrm tähistab meie sees asjade ühendamist, kokkusidumist ja assimilatsiooni. Selles sõrmes kantakse kooselu- või abielusõrmust, olenemata selle liidu nimetusest. Neljanda sõrme trauma või patoloogia viitab seega raskusele ühendada, asju meie sees või ümber. Need näitavad, kui keeruline võib olla sidususe loomine meie enda ja meie elu eri osade vahel, et sellele mingi tähendus anda.

Väike sõrm

Väikses sõrmes on peensust ja viimistletust, ent ka emotsionaalsust ja pealiskaudsust, näilikkust ning lausa pretensioonikust. Seltskondlikule teejoomisele lisab elegantsi just see väike ülestõstetud sõrm. Väikese sõrme pinged avalduvad kas vajadusest eksterioriseerida ehk mõtetest toiminguteks muuta mingit emotsionaalselt pinget või pealiskaudsusele, subjektiivsusele kaldumise tõttu. See tähendab, et me oleme ülemäära kinni mängitavas rollis ja näilises ning liiga vähe loomulikus ja olemises.