Ben Brooksi kirjutatud raamat «Lood poistest, kes julgesid erineda» on kaunis ja meeliülendav kogumik lugusid, mis on täis imelisi seiklusi. Sobib lugemiseks kõigile, kel jääb vajaka vaprusest, mida on tarvis, et kaaslaste survele vastu seista ja vastuvoolu ujuda. See on hariv ja lõbus lugemine, mis ühtlasi julgustab ja inspireerib.
Avaldame raamatust katkendi.
Oli märg ja tuuline ilm Seattle’i linnas. Üks kass oli jäänud kinni puulatva, mis ulatus sama kõrgele nagu neli üksteise kukile asetatud kaelkirjakut. Kass oli puu otsas veetnud juba viis päeva ja viis ööd, oli läbi ligunenud, külmajudinates ja hirmus näljane.
Kassiomanik oli ahastuses. Ta oli helistanud kõigile, kellele oskas, kuid keegi ei teadnud, kuidas aidata. Tuletõrje ei saanud aidata, sest neil oli piisavalt tegemist hädaolukorda sattunud inimestega, ja kui nad ka oleksid tulnud, poleks redel ealeski kassini ulatunud.
Lõpuks jõudsid kuuldused juhtunust Dani kõrvu. Ta oli arborist, mis tähendab, et tema töö oli puude eest hoolitsemine ning ta veetis palju aega väga kõrgete puude otsas ronides.
Soovides aidata, sõitis Dan kohe pärast tööd kassiomaniku juurde. Ta pani rakmed valmis, kinnitas end nende külge ja alustas pea kahekümne viie meetrist teekonda kassi päästmiseks. Jõudnud tagasi maapinnale, oli ta nii liigutatud, kui nägi väriseva kassi ja tänuliku omaniku taaskohtumist, et otsustas, et sääraseks puhuks oleks tulevikus vaja eraldiseisvat hädaabi teenust.
Niisiis lõi Dan abiteenuse nimega «Kass puu otsas». Iga päev pärast tööd sõidab ta inimeste juurde, kelle koduloomad on kõrgetesse kohtadesse kinni jäänud. Sageli pimedas, sageli kohutava ilmaga teeb ta kõik endast oleneva, et viia loomad oma peremeestega jälle kokku.
Nüüdseks on ta päästnud üle tuhande kassi. Et pole väga palju inimesi, kes nii kõrgete puude otsa roniksid, haldab ta ka veebilehte, kus on nimekiri kõigist, kes on suutelised sarnasest päästemissioonidest osa võtma. Kui su kass kusagile kinni peaks jääma, tead, kellele helistada.