Karl Martin Sinijärv soovitab väärt raamatuleide!

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab kolme raamatut, mida peaks kohe kindlasti lugema.

David Sundin «Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks»

Suve südames võib südamerahuga soovitada raamatut, kus õigupoolest ei olegi midagi lugeda. Ja see vähene, mis on, on vormistet nõnda, et lugemine võimalikult keeruliseks teha. Kõlab halvasti, aga hoopis päris tore raamat on. Justnagu lapsinimesele ette lugemiseks tehtud, või hoopiski üheskoos käes keerutamiseks ja uurimiseks. Väike lõbus lugu raamatust, mis ei taha, et teda loetaks, on kujundatud võluvaks trükiseks. Lausa kunstiteoseks.

Päris palju on raamatuid, kus teksti vähe ja pilti palju. Eriti lasteraamatuid. Suurte ja väikeste värvimiseraamatutest siinkohal rääkima ei hakkaks. David Sundini lustakas teoseke on oma teostuse ja kogu palenduspõhimõtte poolest maiuspalakene omaette. Tehes sellisena silmad ette suuremale osale noist asjandustest, kus arvatakse, et tublisti värvilist joonistust ja natuke ninnunännu sõnarodu ongi see, mida laps vajab. Ega ikka ei ole küll.

Raamat võimaldab siinseal ka mõningast loovust rakendada ja jutuga ise edasi mängida, kui vähegi viitsimist on. Ja kui ta läbi töötatud saab, jääb riiulisse midagi ilusat, mida teinegi kord hea kätte võtta ja lehitseda. Sõbralik kurioosum, mis meele korraks heaks teeb.

Kaire Reiljan «Jalutajana vanas Haapsalus»

Kunas veel Haapsallu jalutama minna kui mitte suvel. Ja eks siis tule meelde kõik need valged daamid ja mudaravilad ja piiskopilossid ja Ilon Wikland ja vana raudteejaam ja muu, millest kunagi poole kõrvaga kuuldud ja mis tänaseks oskuslikult ära unustet.

Siinkohal tuleb abiks vastne, kuigi minevikuline reisijuht. Põhimõtteliselt leiab siit raamatust üles vastused enamvähem kõigele, mida Haapsalu kohta küsida oskate – ja rohkemgi. Haapsalu kanti kolama minnes võiks see raamat kotis olla küll. Ja kui ei lähegi ihujalaga sinna kenalinna, mida usinasti netimaks vuntsitakse, siis saab jalutada mõttes ning paha pole seegi. Täiesti huviga otsast otsani läbiloetav raamat, palju meenub ja ohtralt on uudislikku. Mitte liiga põhjalik, teaduslikkusele ei püri, aga piisav ja põnev. Ilusti teemapeatükkideks liigendet, saab mõnusasti siit-sealt sirvida, just nõnda, nagu soov ja vajadus.

Leheküljel 143 on mingi arvutikala korraldanud lehekülje 141 osalise kordumise, aga selle võib käsitsi maha tõmmata. Reisijuhid selleks ongi, et neisse oma käega märkmeid teha saaks. Igaks juhuks olgu ka öeldud, et ajakohast praktilist reisiinfot siin pole, toidukohtade ja ööbimise ja muuseumide lahtioleku kohta otsigem internetist. Eks sedasorti teave muutubki kiirelt.

Tahan ära märkida ka ühe väärika uustrüki – uuesti on ilmunud Henry David Thoreau võpsikuklassika «Walden ehk elu metsas». Kõigi moodsa aja puukallistajate kultustekst on saanud naksaka saatesõna Valdur Mikita sulest – eks olegi Thoreau paljuski kogu maailma mikitate suunanäitajaks olnud pea kaks sajandit. Väga sõnarohke ja lopsakas kogu maailma paikapanemine kiirelt muutuma hakkava ajajärgu veereaastatelt on tänagi nauditav lugemine. Kuigi kisub endale pidevalt vastu vaidlema. Ja on näiteks minu jaoks eriti põnev pigem noil leheküljil, kus autor raudteedest ja kaubandusest ja tsivilisatsioonist kõneleb. Eks ma olegi linnainimene, loodust vaatlen pigem raamatute vahendusel. Nagu Thoreau kogu ülejäänud maailma. Loodusesse läks ta siiski ise kohale. Tasub vaeva!