/nginx/o/2021/07/09/13905895t1hca19.jpg)
Lõõtsavägilased avaldasid meile, millised raamatud on olnud nende jaoks hindamatu väärtusega.
Heida pilk peale: Lõõtsavägilased avaldasid, millised raamatud on väärt pärlid!
/nginx/o/2021/07/01/13886210t1h6a6e.jpg)
10. juuli 2021, 09:04
Tobias Tae (17)
«Mina soovitan lugeda Jaak Roosaare raamatut «Rikkaks saamise õpik».
Enamus koolis loetud raamatuid on ilukirjandus, millel otsest funktsiooni ei ole, kuid see pakkus meelelahutust ja naudingut. Antud raamatul on ka teoreetiline kasu - saadud nippe ja nõuandeid saab elus rakendada. Teos pakub erinevaid teadmisi finantsharidusest ja raha käsitlemisest.»
/nginx/o/2021/07/09/13905686t1he8af.jpg)
Ott-Mait Põldsepp (20)
«Eriline raamat on Alan Marshalli «Ma suudan hüpata üle lompide»!
Olles väiksest saadik olnud huvitatud Austraalia loodusest, pakkus see raamat mulle tohutu elamuse. Peategelase Alani haigestumine lastehalvatusse ei mõjutanud tema ambitsioone üldse. See pani ennastki mõtlema, et tegelikult on asi puhtalt suhtumises ja inimestes, kes sind ümbritsevad.»
/nginx/o/2021/07/09/13905721t1h2b83.jpg)
Rasmus Kadaja (20)
«Selleks on «Arabella, mereröövli tütar».
Mäletan, kui lugesin seda kuuendas või seitsmendas klassis. Pidime valima raamatu, mida klassi ees vastata ning just see osutus valituks. Raamatukoguhoidja kiitis seda raamatut väga. Ilmselt see oligi ajend.
Mulle ei ole kunagi väga meeldinud raamatuid lugeda, aga see oli üks, mis mind siiralt kohe kütkestas. Lugesin teose kahe päevaga läbi.
«Arabella, mereröövli tütar» ongi üks eranditest, mis minu lühikese lugemiskarjääri jooksul on südamesse pugenud.
Raamatutes võiks olla vähem lehekülgi ja rohkem pilte. Ehk tulevikus nakatab mind ka raamatupisik ning saan lähemalt tuttavaks selle maailmaga.»
Margus Põldsepp (51)
«Kindlasti need kaks - Herman Sergo «Vihavald» ja Ahto Levi «Halli hundi päevik»!»
Andres Eelmaa (21)
«Ma pole kunagi olnud suur lugeja ning ka koolis proovisin raamatutest pigem mööda hiilida. Kirjanduse tunnis oli ju palju olulisem juttu ajada ja niisama pulli teha.
Raamatute vastamise ajal oli mulle tavaliselt abiks vana hea Miksike ning internetist leitud raamatukokkuvõtted.
Kuid siiski on olnud ka minu jaoks üks raamat, mille lugemist olen ma kohe siiralt nautinud. Selleks on Mihkel Raua «Musta pori näkku».
See oli teos, mille lugemist ma alustasin täiesti vabatahtlikult ja vägagi juba suure huviga. Mõni raamat on selline, millesse sa sukeldud ning seda käest ära panna on võimatu.
Kogu raamatus toimuv oli minu jaoks väga tuttav ning tihtilugu leidsin end samastumas lugudega.
Just täpsemalt kõik bändi eluga kaasnev! Näiteks mõned peod ja esinemised, mis on lõppenud niimoodi, et täpselt hommikul ei mäleta, mis juhtus. See raamat oli mulle ehtne näide, mis võib juhtuda, kui elada liiga head elu.
Olgugi, et me tahame noorest peast elu palju nautida, peaksime ikkagi mõnede asjadega piiri pidama. Seda siis, kui soovime, et ka hilisem elu kulgeks hästi.
Ma soovitan kõigil seda raamatut lugeda just sellepärast, et aru saada muusikutest ja sellest, mismoodi me tegelikult elame. Millised on need piirid, mida me oleme alatihti nõus ületama ning pelgalt ainult lavale minek pole see, mida me teeme.
Rock'n roll ei sure kunagi ja samamoodi ka muusika, mis elab meie kõigi hinges!»