Tõelisel eesmärgil peab olema vähemalt kaks osalist: panustajad ning kasusaajad

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

«Piirideta mäng» on järjekordne piire nihutav raamat Simon Sineki sulest, kes pani oma esimese ülemaailmse menukiga «Esmalt küsi miks» maailma teistmoodi mõtlema.

Siin raamatus viskab autor kinda senisele võistluslikkuse mudelile. Autor räägib piirideta elumängust, kus ei ole lõppu ega võitjat, eesmärk pole mängust väljuda ning üks osaline pole teisest tähtsam. Piirideta mängud, nagu sõprus, abielu või ka äri, on katkematud rännakud, mitte ühekordsed projektid.

Avaldame raamatust katkendi.

Suunatud teenimisele – toob ennekõike teistele kasu

Tõelisel eesmärgil peab olema vähemalt kaks osalist: panustajad ning kasusaajad. Andjad või vastuvõtjad. Andjad annavad midagi, näiteks mõtteid, töökäsi või raha, et tõelise eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Kasu saavad sellest need, kes teiste panuse vastu võtavad. Et tõeline eesmärk teenimise põhimõttega kooskõlas oleks, peavad esmased kasusaajad olema alati need, kes pole ise ettevõttes andjad.

Kui ülemus jagab mulle näiteks karjäärinõu, peab see ennekõike toetama minu karjääri, mitte tema oma. Kui olen investor, siis pean olema veendunud, et minu panus läheks esmajoones ettevõtte tõelise eesmärgi saavutamise toetuseks. Kui olen juht, siis pean tähtsaks, et minu ajast, pingutusest ja otsustest saaksid peaasjalikult kasu need, keda ma juhin.

Kui olen eesliinitöötaja, siis pean seisma selle eest, et mu pingutused tooksid kasu ennekõike neile, kes meie tooteid või teenuseid ostavad. Kui osalisi oleks ainult üks, kui oma tööst saaksime kasu ainult meie, siis ei saaks rääkida tõelisest eesmärgist, vaid edevuse laadast.

Kui Sweetgreen räägib kasusaajatest, siis on need kogukonnad ja inimesed. Ta ei kõnele sellest, mis kasu saab Sweetgreen ise. Ka iseseisvusdeklaratsiooni koostajad väljendasid selgelt, et nende pingutused ning revolutsioonist peaks kasu saama ennekõike «meie» kui «inimesed», mitte «meie kui juhid». Kui need, kes olid võitluse eesotsas, oleks teinud peamisteks kasusaajateks ennast, oleks Ameerika tõenäoliselt lõpetanud diktatuuri või oligarhia võimu alla.

See uus vaatenurk aitab meil kohe mõista, mis järgneb, kui ettevõte seab tegevuse peamisteks kasusaajateks osanikud, mitte kliendid.

Määrav sõna on siin «peamine». Teenimisele suunatus ei tähenda heategevust. Heategevuses peab suurem osa, kui mitte kogu kasu, minema saajale. Ja ainus kasu, mille saab andja, on hea tunne, mis sellega kaasneb.

Äris võime mõelda loomulikult ka sellele, kuidas meie tegevus toob kasu meile või aitab meid jõudsalt edasi. Mõistagi võime eeldada või isegi nõuda oma pingutuste ja tulemuste eest endale õiglast tasu ja tunnustust. Võime tahta, et ka investorid saaksid kasu, kuid mitte ettevõte, selle töötajate ega klientide arvelt.

Ükski kasusaaja ega klient ei peaks olema sunnitud ostma ebakvaliteetset toodet ja ükski klient ei peaks oma kohast ilma jääma kulukärbete tõttu, mis on kasulik osanikule, kes on lõppude lõpuks ka üks andjatest. Veel kord, ainult siis, kui eesmärgi peamine kasusaaja on keegi muu kui ettevõte ise, on eesmärk tõeline.

See ongi «teeniv juhtimine» ja tähendab, et andmise peamine kasu kulgeb ülalt alla. Ettevõttes, kus teenimisele tähelepanu ei pöörata (või siis võetakse seda kui kõrvalnähtust, mitte kui põhiasja), kipub kasu hoopis alt üles liikuma. Investorite esmane soov on oma investeeringust kõigepealt ise kasu saada. Juhid langetavad otsuseid, mis teenivad neid endid, mitte alluvaid.

Müügiinimesed pingutavad, et teha mida tahes, et teenida välja oma boonus, sõltumata kliendi vajadustest. Just nii liigubki kasu tavaliselt nõnda paljudes tänapäeva ettevõtetes. Liiga palju on meie kultuuris inimesi, kes töötavad selleks, et kaitsta oma ja endast kõrgemal seisjate huve, mitte nende inimeste huve, keda nad peaksid teenima.

Eeldus, et tõeline eesmärk peab olema teenimisele suunatud, on otseselt seotud sellega, kuidas tuleks piirideta mänge mängida. Piirideta mängija tahab mängu käimas hoida teiste pärast. Juht, kelle soov on ehitada üles ettevõte piirideta mängu reegleid järgides, ei tohi kunagi langetada otsuseid pelgaalt iseenda kasu eesmärgil. Pingutus peab minema sellele, et aidata ettevõttel selles mängus hakkama saada.

Ka investor ei tohi olla peamine investeeringu kasusaaja. Pigem peab rahaline tulu tooma kasut ettevõttele, millesse ta usub ning mille tõelist eesmärki ta tahaks toetada. Piiritu mõttelaadiga investor tahab aidata kaasa millelegi suuremale kui vaid iseenda edendamisele – mis, kui kõik õnnestub, on ühtlasi ülimalt kasulik. Piiratud mõtteviisiga investor on pigem nagu mängur, kelle panused on mõeldud kasumi lõikamiseks. Ärgem neid kaht käitumisviisi omavahel segamini ajagem!

Teenimisele suunatus on piirideta mängus nii tähtis sellepärast, et see aitab luua lojaalset töötajaskonda ning kliendibaasi (ja meelitab ligi investoreid), kes jäävad organisatsioonile truuks nii headel kui ka halbadel aegadel. Just tugev lojaalsus on see, mis annab ettevõttele jõu ning pikaealisuse, mida raha üksinda ei suuda kunagi pakkuda. Kõige lojaalsemad töötajad tunnevad, et nende juhid hoolivad neist päriselt… kuna juhid hoolivadki neist päriselt.

Vastutasuks pakuvad nad parimaid mõtteid, käituvad vabalt ning vastutustundlikult ja lahendavad probleeme ettevõtte kasuks. Kõige lojaalsemad kliendid tunnevad, et ettevõte hoolib nende soovidest, vajadustest ning kirest päriselt… kuna ta hoolibki päriselt. Ja vastutasuks pingutavad nad selle ettevõtte pärast rohkem või maksavad kõrgemat hinda, et just sealt oste sooritada, ning soovitavad sõpradelegi sama.

Ja kõige paremini juhitud ettevõtted tunnevad, nagu hooliksid nende investorid neist päriselt, kui aitavad neil saada võimalikult tugevaks, et oma eesmärki saavutada, ja nii see päriselt ongi. Tulemustest saavad kasu kõik osalised.