P, 4.12.2022

KATKEND ⟩ Sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu: jah, 25 aastat tagasi olin tavaline alkohoolik

Apollo Raamatuportaal
Sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu: jah, 25 aastat tagasi olin tavaline alkohoolik
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Sõltuvusravikliiniku juht ja nõustaja Kaja Heinsalu.
Sõltuvusravikliiniku juht ja nõustaja Kaja Heinsalu. Foto: Mihkel Maripuu

Pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja tunnustatud ajakirjanik Neeme Raud on välja andnud Pilgrimi kirjastatud raamatu «Kainus», mis on ennekõike neile, kelle jaoks «kangemad kraadid» ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha, et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

Avaldame raamatust katkendi.

Ei leiuta jalgratast ükski sõltlane

Neeme Raud ja Kaja Heinsalu, «Kainus».

Raamat

Kas alustamegi esimest vestlust ikka nii, nagu raamatud sõltlastest sageli algavad: olin, jah, joodik, aga nüüd olen kaine ja tahan iga hinna eest teisi aidata? On see ka sinu lugu, Kaja?

Me tegelikult ei taha enam oma joomalugudest rääkida, sest neis ei ole enam midagi erilist. Kõigi sõltlaste lood on ühel hetkel väga sarnased. Huvitav ongi see, et kõik jõuavad varem või hiljem üsna sarnasesse punkti ja reageerivad alkoholile ja ainetele lõpuks ikkagi sarnaselt: tekivad sarnased higistamised, värinad, unetus, depressioon ja sealt edasi läbi tõusude ja mõõnade, mis viib elu järjest suuremasse kaosesse. Ükski sõltlane ei leiuta tegelikult jalgratast, ei juues ja tarvitades ega kaineks saade. Ma ütlengi nüüd, et 25 aastat tagasi olin ma täiesti tavaline alkohoolik.

Endale lõpuks päris ausalt tunnistamine, et olengi joodik või narkomaan, on erakordselt raske, tean seda ise. See mõjub kui kirvehoop teadvusele. Pikka aega pakuvad varju asendussõnad, mida kasutame: mõnuainete kuritarvitaja, haige, sügavas depressioonis jne. Aga kindlasti mitte joodik, mitte narkar, mitte junkie, sest sinna põhjakihti mina ju ei kuulu. Ka ise võitlesin enese vastu lõplikult – ja julmalt – ausaks muutumisega üsna pikalt, kuid lõpuks tunnistasin seda. Ilma ei saa eluga edasi minna. Kui kaua sul päris aususeni aega kulus? Tunnistamiseni, et olidki joodik?

On nii, et endale tunnistada, et olen alkohoolik, ongi üks raskemaid asju. Me võime leida sellele ilusamaid ja teaduslikumaid nimetusi, aga sisu jääb alati samaks. Reeglina on selle tingimusteta tunnistamine kõige olulisem ja murrangulisem punkt. Minu jaoks oli tunnistamine suur alandus ja kergendus samaaegselt. Olin suures augus ja oma probleemi mitte tunnistamine oleks tähendanud edasi kaevamist, tunnistamisega aga andsin endale võimaluse labidas kõrvale visata ja hakata otsima väljapääsu.

Selles kohas elus, kus su maailm muutus ikka väiksemaks ja pimedamaks, auk sügavamaks, olid sa, nagu ise oled öelnud, neli-viis aastat? Tegelikult umbes samasugune oli ka mu enda elu eelmise peatüki lõppvaatus, nagu tavatsen öelda.

Jah, minu teekond sinna lõpp-peatusesse alkoholi tarvitajana oli neli-viis aastat, seda tõusude ja mõõnadega. Eks algab ju napsitamine ikkagi üsna nii-öelda normaalse joomisega. Käest läheb asi hiljem, kui sa ei varja teiste eest enam ainult joodud koguseid, vaid hakkad varajama kõike, mis sellega kaasneb. Mina olin oma joova elu lõpuks lukustanud ennast üksi koju ja maailmale end enam ei näidata ei tahtnud.

Aga seal toas ei olnud sa tegelikult ilmselt ikkagi päris üksi? Sa ju tead, kes sulle seltsi pakkusid?

Õud, hirm, masendus, meeleheide – need on need neli «sõpra» seal kinnises toas, keda ma hästi mäletan. Sõltuvus on tundeelu haigus ja füüsilisest pohmellist veel hullem emotsionaalne seisund, mida tunned. See ei ole ühelgi sõltlasel teisiti. Need „sõbrad“ on sinuga ja oled kaotamas lootust paremale tulevikule. Mõtledki, et oled kõik oma elu võimalused kaotanud, ei näe mingit muud väljapääsu kui edasi juua või narkootikume teha, sest see on ainus, mis annab natukenegi leevendust. Nii sulle vähemalt sellel hetkel endale tundub.

Vii meid sinna pimedasse kohta veelgi sügavamale sisse.

Seal sügaval ongi ainult üks suur unistus… et jook ja ained ei lõppeks. Ärgata enam ei taha, sest siis oled päriselt ka pettunud, et oled ikka veel elus. Pigem tõmbad end mõneks tunniks uuesti magama. Ja siis hakkab kõik uuesti otsast peale. See on seisund, kus ei saa ilma alkoholi ja aineteta ja ei saa alkoholi ja ainetega enam tegelikult. Mäletan, et minu unistus oli, et voodi kõrval oleks suur viskipudel, mida jala peal saaks keerata, ilma voodist tõusmata, ja et peaparanduseks oleks külmik käeulatuses, et sealt ilma tõusmata külma õlut võtta. See on see koht, kus päeval enam kardinad eest ei tõmba ja telefonile pole põhjust vastata, sest see võiks meelde tuletada välist maailma, kuhu me enam ei kuulu.

Kui kauaks sina end oma musta kapslisse lukustasid?

Tegelikult oli üksildast troostitut joomist umbes aasta. Kusagil 20-aastaselt oli minu ja alkoholi suhe veel okei ja sellel ajal ei oleks ma mingil juhul valmis olnud alkoholi tarvitamisest loobuma. Oma «põhja» leidsin 26-aastaselt, viis-kuus aastat hiljem, kui nii töö kui eraelu kokku jooksis. Alkohul näis selle olukorras ainsa väljapääsuna, et enda enesetunnet parandada. Kuidas ma jõin, seda siin täpsemalt kirjeldama ei hakka. Aga kindlasti ei tohi ma ära unustada oma põhja põhjust, miks kaine elu kakskümmend viis aastat tagasi algas.

Alustad sageli sinu poole pöörduvate abivajajate nõustamist rõhutades, et sa ei ole arst.

Ma arvan, et nii on õige alustada. Ma ei olegi arst. Ma ei kirjuta välja ravikuuri. Minu nõuanded ja soovitused, ka siin raamatus, ei ole täiel määral teaduslikud, vaid põhinevad isiklikul kogemusel. Kui abivajajatega kohtun, ütlen alati, et ei oska kedagi õpetada, kuidas mõõdukalt juua, aga seda, kuidas kainelt elada, sellest üht-teist tean ja selles olen ma valmis toetama. Ma olen õppinud erinevaid ameteid ja lõpetanud mitmeid koole, medõest kuni ärijuhini, aga see, miks inimesed minu juurde tulevaks ja miks ma tahan, et nad minu juurde tuleksid, on ikkagi see, et tahan anda neile edasi oma teadmisi ja kogemusi sellest, kuidas kainus saavutada, kuna tean, kui keeruline see võib esijalgu tunduda.

Märksõnad
Tagasi üles