/nginx/o/2021/07/14/13915214t1hbdb0.png)
Hoiatan kohe ette ära, et tegemist ei ole klassikalise arvustusega. Järgnev on emotsioonidest kantud sõnaderida, kuna Tammerti suveromaan «Võr(g)utamine», mille eile ühe hingetõmbega läbi lugesin, raputas mind nii ebameeldivalt ja tugevalt, et ei ole senini kogemusest taastunud.
«Võr(g)utamine» on vägivalla aga glamuriseerinud, muutnud millekski, mida taluda, sest lõpus ootab sind abieluettepanek, mitu maja ja unistuste elu, kus üks pidu ajab teist taga, tööd pead tegema ainult siis, kui tahad, ja ainult vahel pead raevuhooge ja surmaähvardusi taluma. C’est la vie, eks ole?