/nginx/o/2021/07/19/13928150t1he2c6.jpg)
Kolumbia päritolu nobelist Gabriel García Márquez (1928–2014) on nii meil kui ka mujal maailmas tuntust kogunud eeskätt maagilise realismi tippteosega «Sada aastat üksildust», mis ilmus eesti keeles esimest korda 1975. aastal ja millest on hiljem tehtud arvukaid kordustrükke.
/nginx/o/2021/07/19/13928139t1h21e9.jpg)
Hinnatud ajakirjaniku ja prosaisti loominguline profiil oli aga mitmekülgsem kui ainult maagiline realism ja sedavõrd omanäoline, et temast sai juba eluajal ülemaailmne kirjandusikoon.
García Márqueze fenomeni taga näeb Ruth Sepp käesoleva raamatu põhjalikus saatesõnas «kahe vastandliku suundumuse koosmõju: tema loomingus kohtuvad kunst ja rahvapärimus, XX sajandi avangardist lähtuvad kirjanduslikud uuendused ja autori sünnimaa kultuuripärandi külluslik koloriit, võimsad stereotüübid ning folkloorne maailmapilt».
Lühiromaaniga «Väljakuulutatud mõrva kroonika» naasis autor 1981. aastal pärast mõneajast pausi kirjandusellu ja see pikisilmi oodatud teos võitis kohe nii publiku kui ka kriitikute poolehoiu.
Teos on García Márqueze nii-nimetatud pseudoajakirjandusliku stiili musternäide, tõestisündinud mõrvaloo juhtlõngu põimib salapärase asjaosalise subjektiivne, meenutuslik jutustamislaad.