Loomingu Raamatukogus on värskelt ilmunud armastatud vene jutu- ja näitekirjaniku Anton Tšehhovi jutukogu «Elu igavus ja teisi jutte». Kogumik koondab seitse lugu, neist neli – «Elu igavus», «Mees ja naine», «Vürstinna», «Valgelaup» – ilmuvad eesti keeles esimest korda ja kolm – «Palat nr 6», «Rothschildi viiul», «Piiskop» – ilmuvad uues tõlkes. Raamatu on tõlkinud Anita Soovik.
Avaldame loo «Valgelaup».
Näljane emahunt tõusis, et jahile minna. Tema kutsikad, kõik kolm, magasid sügavalt, kobaras koos üksteist soojendades. Ta lakkus nad üle ja läks.
Oli juba kevadkuu märts, kuid puud praksusid öösiti külmast nagu detsembris, ja pruukis vaid keeleots suust välja pista, kui seda hakkas kõvasti näpistama. Emahunt oli kehva tervisega, umbusklik; võpatas iga väiksema sahina peale ja mõtles muudkui sellele, et kodus ilma temata keegi kutsikatele liiga ei teeks. Inimeste ja hobuste jälgede lõhn, kännud, puude virnad ja mustav sõnnikune tee hirmutasid teda; talle tundus, et pimedas puude varjus seisavad inimesed ja kuskil metsa taga uluvad koerad.
Ta polnud enam noor ja haistmine oli tal nõrgaks jäänud, nii tuli aeg-ajalt ette, et ta pidas rebasejälge koera omaks ja mõnikord, kui nina alt vedas, lausa eksis teelt, mida polnud temaga nooruses mitte kunagi juhtunud. Kehva tervise tõttu ei pidanud ta enam jahti vasikatele ega prisketele jääradele nagu enne, ja varssadega hobustest läks suure ringiga mööda, toitus aga üksnes korjustest; värsket liha õnnestus tal süüa väga harva, ainult kevadel, kui ta emajänesele peale sattus ja temalt lapsed ära võttis või kui hiilis talumeeste juurde lauta, kus olid talled.
Tema urust umbes nelja versta kaugusel, postitee ääres oli üks talionn. Siin elas vaht Ignat, seitsmekümne aasta kanti vanamees, kes aina köhis ja omaette rääkis; tavaliselt ta öösel magas, päeval aga uitas üheraudse püssiga mööda metsa ja hirmutas vilistades jäneseid. Küllap oli ta varem töötanud mehaanikuna, sest iga kord enne seisma jäämist hüüdis ta endale: «Masin, stopp!» ja enne edasi minemist: «Täiskäik!» Temaga käis kaasas hiiglasuur must tundmatut tõugu koer, kellel oli nimeks Arapka. Kui koer kaugele ette jooksis, karjus ta sellele: «Tagasikäik!» Vahetevahel ta laulis ja seejuures tuikus tublisti ning kukkus tihti (emahunt mõtles, et see on tuule pärast) ja hüüdis: «Jooksis rööbastelt välja!»
Emahunt mäletas, et suvel ja sügisel sõid talionni juures jäär ja kaks utte, ja kui ta hiljuti sealt mööda oli jooksnud, kuulis ta laudas justkui määgimist. Ja nüüd, talionnile lähenedes, koitis talle, et juba on märtsikuu ja aja poolest peaks laudas kindlasti tallesid olema. Teda piinas nälg, ta mõtles sellest, kui ahnelt ta kihvad lambatallesse lööb, ja neist mõtetest hakkasid tal hambad laksuma ja silmad helkisid pimedas nagu kaks tulukest.
Ignati taret, tema küüni, lauta ja kaevu piirasid kõrged hanged. Oli vaikne. Arapka ilmselt magas küüni all.
Hange pidi ronis emahunt lauda katusele ja asus käppade ja koonuga õlgi laiali kaapima. Õled oli pehkinud ja pudedad, nii et hunt oleks äärepealt sisse vajunud; äkitselt uhkas talle otse näkku sooja auru ning sõnniku ja lambapiima lõhna. Alt kostis külma tundnud talle õrna määgimist. Hüpanud auku, kukkus hunt esikäppade ja rinnaga millelegi pehmele ja soojale, ilmselt oli see jäär, ja samal ajal hakkas laudas järsku miski niutsuma, klähvima ja peenikese häälega undama, lambad kargasid seina äärde, ja ehmunud emahunt haaras esimese asja, mis hambusse jäi, ning sööstis välja...
Ta jooksis kõigest jõust, ja samal ajal Arapka, kes oli juba hunti haistnud, ulgus pööraselt, majas kaagutasid ärevile aetud kanad, ning trepile tulnud Ignat kisendas: «Täiskäik! Vile!»
Ja vilistas nagu masin, ja seejärel – ho-ho-ho-hoo!.. Ja kogu seda lärmi kordas metsakaja.
Kui see kõik vähehaaval vaibus, rahunes hunt pisut ja hakkas märkama, et tema saak, mida ta hambus hoiab ja läbi lume lohistab, on raskem ja justkui kõvem, kui talled sel ajal tavaliselt on; ja lõhnas nagu teistmoodi ning kostis mingeid imelikke hääli... Hunt jäi seisma ja pani oma kandami lumele, et puhata ja sööma asuda, kui järsku vastikusega eemale hüppas. See polnud mitte tall, vaid koerakutsikas, musta värvi, piraka pea ja pikkade jalgadega, suurt tõugu, samasuguse valge laiguga üle terve otsaesise nagu Arapkal. Kommete järgi otsustades oli see kasvatamatu, lihtne krants. Ta lakkus oma muljutud, verise selja üle ja hakkas, nagu poleks üldse midagi juhtunud, saba liputama ja emahundi peale haukuma. See aga urises nagu koer ja jooksis ta juurest minema. Kutsikas lidus järele. Emahunt vaatas tagasi ja laksutas hambaid; kutsikas jäi nõutult seisma, ja nähtavasti otsustanud, et hunt temaga sel moel mängib, pööras koonu talionni poole ning hakkas heledalt ja rõõmsalt klähvima, otsekui kutsuks ta oma ema Arapkat tema ja emahundiga hullama.
Hakkas juba hahetama, ja kui emahunt läbi haavatihniku oma uru poole suundus, oli iga puu selgelt näha, ning juba virgusid tedred ja ühtepuhku tõusid vuhinal lendu ilusad kuked, kutsika ettevaatamatutest hüpetest ja haukumisest rahutuks muutunud.
«Miks ta mul järel jookseb?» mõtles emahunt pahaselt. «Tahab vist, et ma ta nahka pistaks.»
Ta elas oma kutsikatega madalas urus; umbes kolm aastat tagasi oli tugev torm kiskunud juurtega maa seest välja kõrge vana männi, ja nii see urg tekkiski. Nüüd katsid selle põhja langenud lehed ja sammal, siinsamas vedelesid kondid ja härjasarved, millega kutsikad mängisid. Nad olid juba ärganud ja kõik kolm, üksteisega väga sarnased, seisid kõrvuti oma uru äärel ja liputasid tagasitulevat ema vaadates saba. Neid nähes jäi koerakutsikas pisut eemal seisma ja vaatas neid tükk aega; märganud, et ka nemad teda tähelepanelikult silmitsevad, hakkas ta nende peale kurjalt, nagu võõraste peale haukuma.
Juba läks valgeks ja päike tõusis, lumi lõi ümberringi sätendama, aga kutsikas seisis ikka eemal ja klähvis. Hundikutsikad imesid ema nisasid, müksides käppadega tema lahjat kõhtu, tema aga näris sel ajal hobusekonti, valget ja kuiva; teda piinas nälg, kutsika haukumisest hakkas pea huugama ning ta oleks tahtnud kutsumata külalisele kallale karata ja ta tükkideks rebida.
Lõpuks kutsikas väsis ja hakkas kähisema; nähes, et teda ei kardeta ja isegi ei panda tähele, hakkas ta arglikult, kord lömitades, kord üles hüpates, hundikutsikatele lähenema. Nüüd, päevavalges oli juba kerge teda vaadelda... Tema otsaesine oli laialt valge, ja seda kroonis mügar, nagu tuleb ette väga lollidel koertel; silmad olid väiksed, helesinised, tuhmid, ja tervel näol oli harukordselt juhm ilme. Hundikutsikate ligi jõudnud, sirutas ta oma jämedad käpad välja, pani koonu käppadele ja hakkas pihta: «Mnja, mnja... nga-nga-nga!»
Hundikutsikad ei saanud midagi aru, kuid hakkasid saba liputama. Siis lõi kutsikas ühele hundile käpaga vastu ta suurt pead. See lõi teda samuti käpaga vastu pead. Kutsikas jäi küljega tema poole seisma ja vaatas teda sabaga vehkides silmanurgast, siis sööstis järsku paigalt ja tegi lumekoorikul mitu ringi. Hundikutsikad hakkasid teda taga ajama, ta lendas selili ja jalad tõusid taeva poole, ning nad kolmekesi ründasid teda ja kukkusid teda vaimustusest kiljudes hammustama, aga mitte valusasti, vaid mängeldes. Kõrge männi otsas istusid varesed ja vaatasid nende võitlust ülevalt pealt, ning olid väga rahutud. Läks kärarikkaks ja lõbusaks. Päike kõrvetas juba kevadiselt; ja kuked, kes ühtesoodu lendasid üle männi, mille torm oli maha murdnud, paistsid päiksesäras smaragdrohelised.
Tavaliselt õpetavad emahundid oma lapsi jahti pidama, lastes neil saagiga mängida; ja nüüdki, vaadates, kuidas hundikutsikad koerakutsikat taga ajavad ja temaga võitlevad, mõtles emahunt: «Las õpivad.»
Küllalt mänginud, läksid hundikutsikad urgu ja jäid magama. Kutsikas kiunus natuke nälja pärast, siis viskas end samuti päikse kätte siruli. Üles ärganuna hakkasid nad jälle mängima.
Terve päeva ja õhtu meenutas emahunt, kuidas eelmisel öösel tall laudas määgis ja kuidas lõhnas lambapiima järele, ning lõgistas vahetpidamata näljast hambaid ega lakanud ahnelt järamast vana konti, kujutades endale ette, et see on tall. Pojad imesid, aga kutsikas, kes tahtis süüa, jooksis ringi ja nuuskis lund. «Pistan ta õige nahka...» otsustas emahunt.
Ta astus kutsikale lähemale, aga see tõmbas tal keelega üle koonu ja hakkas niutsuma, arvates, et hunt tahab temaga mängida. Vanasti sõi emahunt koeri küll, aga kutsikal oli tugev koeralehk juures, ja kehva tervise tõttu ta seda haisu enam ei kannatanud; teda haaras vastikus ja ta sammus eemale...
Vastu ööd läks külmaks. Kutsikal hakkas igav ja ta läks koju.
Kui hundikutsikad olid sügavalt magama jäänud, suundus emahunt jälle jahile. Nagu ka eelmisel ööl sattus ta väiksemastki sahinast ärevusse ja teda hirmutasid kännud, puud, tumedad üksikult kasvavad kadakapõõsad, mis eemalt sarnanesid inimestega. Ta jooksis raja kõrval, mööda lumekoorikut. Äkitselt vilksatas kaugel ees tee peal midagi tumedat... Ta pingutas nägemist ja kuulmist: tõepoolest, miski kõndis eespool, ja oli isegi kuulda ühtlasi samme. Ega ometi mäger? Ettevaatlikult, vaevu hingates ja kogu aeg kõrvale hoides jõudis ta tumedale laigule järele ning mööda joostes heitis sellele pilgu ja tundis ta ära. See oli kiirustamata oma talionni tagasi sammuv valge laubaga kutsikas.
«Kui ta ainult jälle ei tuleks mind segama,» mõtles emahunt ja jooksis ruttu edasi. Aga talionn oli juba lähedal. Taas ronis ta hange pidi lauda katusele. Eilne auk oli nüüdseks põhuga kinni topitud ja katusele oli kaks uut toigast pandud. Hunt asus väledasti jalgade ja koonuga tööle, pidevalt vaadates, ega kutsikat ei tule, aga niipea, kui talle sooja auru ja sõnnikulõhna vastu õhkas, kostis selja tagant rõõmsat, heledat klähvimist. Kutsikas oli kohal. Ta hüppas emahundi juurde katusele, seejärel auku, ja tundes, et on kodus, soojas, nähes oma lambaid, hakkas veel kõvemini klähvima... Küüni all ärkas Arapka ja, haistnud hunti, pistis ulguma, kanad hakkasid kaagutama, ning kui Ignat oma üheraudsega trepile ilmus, oli ehmunud emahunt tarest juba kaugel.
«Viu!» vilistas Ignat. «Viu! Pane täie auruga!»
Ta vajutas päästikule, aga püss ei läinud lahti; ta vajutas veel kord – jälle ei läinud; ta vajutas kolmandat korda ning torust vuhises välja tohutu tulevihk ja kostis kõrvulukustav «prauh! prauh!». Püss andis talle vastu õlga tugeva löögi; ning võtnud ühte kätte püssi ja teise kirve, läks ta vaatama, millest see lärm tekkis...
Mõne aja pärast tuli ta tarre tagasi.
«Mis oli?» küsis rändur, kes oli sel ööl tema pool ööbinud ja müra peale ärganud, käheda häälega.
«Ei midagi...» vastas Ignat. «Tühi asi. Meie Valgelaup on võtnud kombeks lammastega magada, soojas. Ainult pole seda arusaamist, et uksest käia, vaid kipub ikka nagu katuse kaudu. Ennist öösi lammutas katust ja pani, roju, minema, nüüd tuli tagasi ja räistas jälle katuse ära.»
«Loll koer.»
«Jah, vedru ajus katki läinud. Jube, kuidas ma lolle ei salli!» ohkas Ignat ahju peale ronides. «Noh, vagamees, vara veel tõusta, magame aga täiskäiguga edasi...»
Aga hommikul kutsus ta Valgelauba enda juurde, sakutas valusasti kõrvust, ja pärast teda vitsaga karistades aina korrutas:
«Käi uksest! Käi uksest! Käi uksest!»
1895