Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Hetkede jõud: kaks meest leidsid viisi, kuidas inspireerida noori edasi õppima

Pilt on illustratiivne. FOTO: Shutterstock

Meil kõigil on elus määravaid hetki ja tähendusrikkaid kogemusi ning me hindame ka  oma elu just mälestustes püsivate erakordsete hetkede järgi. Paljud usuvad, et need hetked on saatuse, õnne või mõne kõrgema jõu sekkumise tulemus.

Million Mindseti kirjastatud raamatu «Hetkede jõud» autorid vennad Chip ja Dan Heath teavad, et igaüks on võimeline looma õnnestavaid kogemusi, olukordi ja hetki, mis kas juhivad meid täiesti uude suunda, mõjutavad näiteks karjääriredelil liikumist või rikastavad suhteid teiste inimestega. Siit leiad loo, kuidas kaks meest said idee, millest kasvas välja miski, mis inspireeris paljusid noori edasi õppima minema

Kõik algas ideest

Järjekordsest erakooli käivitamise 14-tunnisest tööpäevast taastudes istusid Chris Barbic ja Donald Kamentz Houstonis pubis. Nad jõid õlut. Vaatasid ESPNi spordikanalit ja sõid kahe peale Tombstone’i pitsat, ainsat baaris pakutavat toitu. Sel 2000. aasta oktoobrikuuõhtul polnud neil aimugi, et nad olid vaid mõne hetke kaugusel ilmutusest, mis hakkas mõjutama tuhandeid elusid.

ESPN kandis kogu riigis üle allakirjutamispäeva üritusi – see on esimene päev, mil keskkooli lõpetavad jalgpallurid kirjutavad alla siduvale eellepingule astuda mõnda konkreetsesse kolledžisse. Kolledži jalgpallifännidele on see suurpäev.

Ülevoolavat teleprogrammi vaadates tuli Kamentzile korraga idee.

«Täitsa üllatav, et spordile niimoodi tähelepanu pööratakse, aga akadeemilises maailmas pole sellele midagi vastu panna,» märkis ta. Nende kooli õpilased – peamiselt väiksema sissetulekuga hispaaniakeelsete perede lapsed – olid samuti tunnustamise ära teeninud. Paljud neist olid oma perekonnas esimesed, kes keskkooli lõpetasid.

Barbic asutas koli just selliste õpilaste jaoks. Kohaliku algkooli kuuendas klassis õpetades kadusid kõik ta illusioonid. «Nägin liiga tihti, kuidas mu õpilased rõõmuga kohalikku põhikooli läksid ja innukalt unistuste poole püüdlesid, aga paari kuu pärast tagasi tulid, sära silmist täiesti kustunud.» Nad tulid külla, rääkisid lugusid kampadest, narkootikumidest, rasedusest. See muserdas Barbicut. Ta mõistis, et tal on kaks valikut: enda säästmiseks õpetajaamet maha panna või rajada kool, mida õpilased vajavad. Seepärast asutaski Barbic 1998. aastal YES Prepi. Ja Donald Kamentz oli üks esimesi, kelle ta tööle võttis.

Tol õhtul pubis istudes ja allakirjutamispäeva programmi vaadates turgatas neile korraga pähe: «Aga mis oleks, kui teeksime omaenda «allakirjutamise päeva», kus õpilased teataksid, millisesse kolledžisse nad kavatsevad minna?» Selline üritus oleks austusavaldus kõikidele viimase klassi õpilastele, sest YES Prepis oli lõpetamise eelduseks, et iga õpilane esitab kolledžisse astumise avalduse ning ta võetakse ka vastu, isegi kui ta lõpuks otsustab kolledžisse mitte minna.

Ideed edasi arendades põnevus üha kasvas: nad nimetaksid selle lõpetajate allakirjutamise päevaks ja selle ühe päeva jooksul suhtutakse lõpetajatesse samasuguse elevuse ja kiiduavaldustega, nagu kolledži sportlastesse. Umbes kuus kuud hiljem, 30. aprillil, 2001. aastal, toimus esimene lõpetajate allakirjutamise päev. Ligikaudu 450 inimest oli tulnud kooli kõrval asuvasse kogukonnakeskusesse: 17 lõpetajad koos peredega, lisaks kõik YES Prepi õpilased põhikooli algusest keskkooli lõpuni.

Tseremoonia, mis jättis kuivaks vähesed silmad

Ükshaaval läksid kõik lõpetajad lavale ja teatasid, millises kolledžis nad sügisel õppima asuvad. Näiteks «Minu nimi on Eddie Zapata ja sügisel lähen ma Vanderbilti ülikooli!». Õpilased näitasid valitud kooli sümboolikaga T-särki või vimplit. Õhus oli põnevust, sest paljud olid oma koolivalikut sõprade eest varjanud. Pärast iga ülesastumist ruum lausa rõkkas.

Hiljem istusid õpilased laua ääres, pered nende ümber, ja kirjutasid alla sisseastumisdokumentidele, kinnitades nii oma registreerumist. Barbicut hämmastas selle hetke emotsionaalsus – milliseid ohvreid pidid pered tooma, et nende lapsed nii kaugele jõuaksid. Keegi ei teinud seda üksinda. See oli ühine pingutus. Tseremoonia lõpuks oli vähestel silmad kuivad.

Allakirjutamispäevast sai YES Prepi koolivõrgu iga-aastane kõige tähtsam sündmus. Lõpetajate jaoks oli see pidupäev, nad otsekui panid oma tulevikule nurgakivi. Nooremate õpilaste jaoks oli sel aga teistsugune tähendus. Lõpetajate kolmandal allakirjutamispäeval, milleks oli kolitud ühte Houstoni ülikooli auditooriumisse, oli pealtvaatajate hulgas kuuenda klassi õpilane Mayra Valle. Tema jaoks oli see esimene allakirjutamispäev, mis jättis kustumatu mulje. «Ta oleks tahtnud ka laval seisjate hulgas olla. Keegi tema perekonnast polnud veel kolledžis käinud.»

Kuus aastat hiljem, 2010. aastaks, oli lõpetajaid juba 126 ja allakirjutamispäev oli paisunud nii suureks, et toimus Rice’i ülikooli jalgpalliväljakul 5000 inimese silme all. 90 protsenti tolle aasta lõpetajatest olid oma peres esimesed, kes kolledžisse läksid.

Avakõne pidas USA haridusminister Arne Duncan oli vaatepildist liigutatud. Ta loobus ettevalmistatud kõnest ja rääkis peast: «Ühtki korvpalli- ega jalgpallimatši ei saa ulatuselt ega tähtsuselt võrrelda sellega, mis siin täna toimus. Suur aitäh, et suutsite inspireerida mitte ainult oma õdesid-vedi, vaid ka nooremate klasside õpilasi ja kogu riiki.»

Üks lõpetajatest oli Mayra Valle. Kuus aastat pärast seda, kui ta end laval seismas kujutles, oligi suurpäev saabunud. «Tere päevast kõikidele, minu nimi on Mayra Valle,» ütles ta õnnelikult naeratades. «Ja sel sügisel lähen ma CONNECTICUTI KOLLEDŽISSE!» See kool kuulub riigi viiekümne parima vabade kunstide kolledži hulka.

Rahvahulk juubeldas.

Tagasi üles
Back