Upsakad kirjanikud Visnapuu, Gailit ja Under tekitasid Kuressaares tõelise skandaali, mis lõppes suisa peksuga

Kirjandusliku rühmituse Siuru liikmed: vasakult A. Gailit, H. Visnapuu, J. Semper, A. Adson, M. Under, Fr. Tuglas. Foto: Fotis

Esimesel Vabadussõja järgsel kuurordisuvel raputas seltskonda skandaal, mis puhkes siurulaste ümber. Mais 1920 olid saabunud vaiksesse suikuvasse linnakesse Henrik Visnapuu ja August Gailit. /.../ Tasuta kirjandusõhtu korraldamise eest võimaldati kirjanikele prii mudaravi ning soovitati elamine Ekesparre pansionaati.

Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani, Heili Reinart Foto: Kirjastus Tänapäev

Avaldame katkendi Heili Reinarti raamatust «Supelsaksad. Elu ja melu Eesti kuurortides 1940. aastani» kirjastuselt Tänapäev. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Andres Tali. 424 lk.

***

Artur Allik on oma mälestustes kirjutanud: «Iseloomult uhked ja upsakad, nagu neid igal pool juba tunti, näitasid need Siuru-mehed ennast ka siin kui jumal teab kes. Kindad käes, jalutasid nad kuumal suveajal pargis ja mere ääres, nagu poleks seal kedagi teist olevat, üleoleva pilguga vaatasid nad harilikkude surelike peale.» Kui kuulsad kirjanikud olid pansionaadis mõned päevad elanud, veeretatud sinna kaks suurt vaati Saaremaa õlut. Siis oli sealt tihtipeale õhtuti kuulda olnud kisa, lärmi ja naiste kilkamist. Ekesparre pansionaat ristiti kohe «Siuru lossiks» ja hommikupoole ööd nähti sealt lõbusaid seltskondi lahkuvat.

Vahest oli just see põhjuseks, et Allikus midagi kihvatas. Toimetajana hakkas ta ajalehes avaldama järjejuttu «Marsi elanikud». Gailitile pani ta nimeks Laisuu ja Visnapuule Küünarpuu. Igal laupäeval oodati nüüd ajalehte suure huviga ja loeti kõigepealt joonealune läbi. Kui Gailit ja Visnapuu Kuressaares oma nooblist elukorterist alla astusid ning läksid läbi pargi kuursaali poole, mõlemal suured lilled rinnas, siis sättisid kõik jalutajad end neile sappa.

Peagi ilmus Meie Maas kuulutus, et 6. juunil toimub Kuressaare Eesti seltsi saalis luuleõhtu, kus Visnapuu ja Gailit oma luulet loevad ja pärast seda olevat tants. Õhtu äratas elavat huvi ja kuulajaid-külastajaid oli palju. Esinemine oli menukas, aga Allik oli nördinud. Ta heitis Visnapuule ette Kuressaare linna ja selle elanike mahategemist. Oma luuletuses olevat siurulane pritsinud linna pori ja nilbete sõnadega üle. /.../

Enne jaanipäeva saabusid Kuressaarde veel kaks siurulast – Marie Under ja Artur Adson. Underi kirjadest tütardele on lugeda, et nad sõitsid suslaga ja Visnapuu ja Gailit olnud neil vastas. Kohal oli juba ka Vares-Barbarus ja peatselt oli oodata Semperit. Nii et nimetus «Siuru loss» oli enam kui õigustatud.

Aga õhkkond oli linnas juba plahvatusohtlik ja õige süütematerjal oli varsti-varsti saabumas. 3. juulil jõudis Tallinnast Kuressaarde «kauaoodatud piiritus» ja samal päeval alustati kuursaalis viinamüüki. «Õhtul võis juba pargis «kõrgema seltskonna» esindajaid nokastanud olekus näha, mõned neist tikkusid ka möödaminejatele naisterahvastele kallale,» teadis Waba Maa ajakirjanik.

Kaks päeva hiljem pidutsesid Gailit ja Visnapuu kuursaalis kellegi kohaliku daamiga. Teises lauas istusid Artur Allik, Saaremaa kirjastuse direktor Adolf Aulik ja kaupmees Eduard Vallner Tallinnast. Kes nüüd täpselt algataja oli, seda on raske tagantjärele öelda, aga Meie Maas aasiti: «Pargi kõrtsipidaja ei ole aga selle eest hoolt kannud, et leili võtjatel ka hääd pehmed kasevihad käepärast oleks, sellepärast tuli üleeila öösel sarnane nali ette, et keegi kirjastuse direktor ning kinnitusseltsi esitaja ühte kolmesüllalist kirjanikku tooliga vihtlema hakkas. Kirjanikul olid aga pikad koivad ja oli kahe sammuga kõigi toimetajate ja direktorite küüsist pääsenud, maha jättes oma vähemat venda luuletajat, kes see eest hästi toolidega vihtlemist, poksimist ja kukerpalli löömist saanud. Ja selle juures vaatanud isegi politsei võimu esitaja, käed selja peal, juures ja muiganud naerda.»

/.../ Rahukohtunik määras Henrik Visnapuule sada marka trahvi, August Gailitile, Artur Allikule ja Eduard Vallnerile igaühele neli päeva aresti.

Viis aastat hiljem ohati kahetsusega ajalehes Meie Maa, et Visnapuu ei tahta enam Kuressaarde suvitama tulla, sest sattunud siin «peninukkide» küüsi ja need tahtnud teda ja Gailitit Marsi peale «tuhlid võtma saata». Ka Marie Under ei tulevat enam siia, sest tal «põle enam suurt tahtmist oma lõpmata seareotsadega siidisukki näidata».

See-eest Gailit, solvumisele vaatamata, pani oma novellis «Anneliis» kirja read: «Ma mõtlen Kuressaarele, tollele pisut hallile ja oma tervisemudaga eputavale linnakesele, mis on nii kodune ja hubane, nagu oleksid rohkete aastate järel külastanud oma vanaisa talu, mille sammaldunud katusel kasvavad nõgesed, igivanad õunapuud on vajunud maha ning kus kummelist lõhnav muru jookseb rõõmsalt kohe üle läve kotta. Olen siiralt armastanud seda väikekodanlikku linnakest, tema iseteadlikku tähtsust ning saarlastele omast uhkust, mis mannermaalast küll ei vihka, kuid vaatab temale ometi kui võõraksjäänud lellepojale.»