Lugu sellest, kuidas Lenno Vaitovski Riias korterit otsides Bonijat ja Klaidsi kohtas

Lenno Vaitovski. Foto: Tairo Lutter

Loe katkendit Lenno Vaitovski värskest raamatust «Minu Riia. Kukkumine üles».

Lenno Vaitovski «Minu Riia. Kukkumine üles». Foto: Kaanepilt

Kolisin kaheks aastaks Riiga elama ja töötama ning peagi mõistsin, et elan seal topeltelu. Üks neist kulges töökoha hermeetilises keskkonnas. Teine, kõik Riia endaga seostuv, täitis aga iga töökohustustest vaba hetke. Ja kuigi töisem osa lõppes viimaks sügavikku kukkumisega, leidsin ennast pärast toibumist hoopis paremast paigast.

Samalaadse kukkumise ülespoole on läbinud ka Riia ise, palju pikema aja jooksul muidugi. Mu motoorse rahutuse leevenduseks ette võetud sagedased jalutuskäigud viisid mind Riia eri nurkadesse ning kohtumine erinevate piirkondadega sundis alatihti küsima: aga mis siin enne oli? Leidsin ajaloo kihtides kaevates nii mõndagi kentsakat. Mu raamat aitab ehk hetkeks keset Riiat peatuda ja mõtiskleda selle üle, kuhu me – praegusaja inimesed – õigupoolest jõudnud oleme.

***

Kuna järgmisena kirjeldatavate tegelaste – ehk maaklerite? – nimesid ma ei mäleta, siis olgu nad sündmuste arengu järgi Bonnie ja Clyde, või vabas vormis lätistatult Bonija ja Klaids. Bonijaga olingi rääkinud telefonis, ta kõlas väga entusiastlikult nagu Nadjagi ning oli mind nõus autoga uut võimalikku elukohta vaatama sõidutama. Pilt, mis mulle meie kontorihoone ette jõudes avanes, ei tahtnud audioga hästi kokku käia. Bonija nõjatus musta BMW kapotile ja tegi süngel ilmel suitsu. Seljas nahktagi, jalas kitsad mustad teksad, tikk-kontsadega saapad, juuksed üles pandud, huuled tumepunased ja küüned heleroosad. Heakene küll, mõtlesin ma, astusin lähemale, tutvustasin ennast ja ulatasin käe. Bonija kustutas sigareti seda saapatallaga sillutisse hõõrudes, keris näkku võltsi naeratuse ja ütles: «Lähme!» ning istus siis ette juhi kõrvale. Istusin tema taha tagaistmele ja nägin esimest korda ka Klaidsi, kes oli autojuhi rollis, ning kui kontsad, meik ja ülespandud juuksed välja arvata, siis üsna samamoodi riides nagu Bonijagi. Tervitasin ka teda, kuid kiilaspäine laiaõlgne Klaids oli märksa tõsisem materjal ning litsus tervituse asemel gaasi.

Mis dünaamika sellel kummalisel paaril oli ja kas nad olid maaklerid, sõbrad, elu- või töökaaslased, seda võis ainult oletada.

Rallisime läbi Riia mööda üha võõramaid tänavaid, Bonija sädistas jutu jätkuks taas leitud reipal toonil ka omalt poolt, kui keeruline on praegu midagi leida ja kui õnnega koos ma olen, et just nende ja selle korteri otsa sattusin. Klaids väljendas end põhiliselt pedaalide abil, sekka mõni mühatus.

Kohale jõudnult selgus, et kortereid oli selles pudeneva fassaadiga majas saada isegi kaks – üks veidi suurem ja kallim, teine pisem ja odavam. Meid tervitas või pigem tuli lihtsalt trepikoja ust avama mõlema korteri omanik, kes ka ise samas majas elas, samas trepikojaski. Tegemist oli range ja krapsaka daamiga, kes selgitas vastuvaidlemist välistaval toonil kõiki üüritingimusi ning teatas, et tal on järjekord ukse taga ja pole aega pikalt oodata, otsustada tuleb kohe. Sisenesime esimesse, väiksemasse korterisse, mis oli nagu Sammalhabeme koobas – tumerohelised olid nii vaip kui kardinad ja ka sametine diivan, isegi köögimööbel oli roheline. Kõikjal oli väga pime ja õhus heljus mingi tundmatu puhastusvahendi tugev aroom. Seal ei olnud Bonijal ja Klaidsil just palju teha – nad said mu näoilmestki aru, et kui siit üldse mingi diil tuleb, siis igatahes mitte tänu sellele korterile. Bonija küll üritas korra öelda midagi positiivset köögikapi erksa värvi kohta, aga sai ka ise selle mõttetusest aru. Klaids oli jätkuvalt vait. Läksime järgmisel korrusel asuvasse suuremasse korterisse. Seal oli küll tunduvalt rohkem õhku ja suuremad aknad, kuid need avanesid tänavale ning otse akna kõrval kinnitus seinale trolliliini tross, mis iga trolli möödudes valjult tärises. Korteris oli ka pesemisvõimalus – vanniga vannilaiune vannituba, kuhu sai siseneda vaid vanni jalutsist, toa ukseta suue aga asus millegipärast köögi taga. Lisaks oli kööki mahutatud ka Riias nii rariteetne praeahi – see troonis eraldi lauakesel akna all. Bonija ohkas, Klaids vaikis ikka veel.

Püüdsin kogu väega oma miimikat kontrollida, et mitte naerma hakata, kuigi midagi naljakat ju polnud – olin jätkuvalt koduta. Bonija ja Klaids olid seevastu üsna tõsiseks muutunud. Oli selge, et oodatud maakleritasu ei pruugigi sülle kukkuda. Kuna Bonija jäi veel omanikuga midagi seletama, seisime sõnatu Klaidsiga maja ees. Ma arvan, et ta on üks vaiksemaid lätlasi, kellega mul on olnud au kohtuda. Küsisin ise viimaks, et mis ta arvab – kas see lagunev majasein ka kunagi korda tehakse? «Tõenäoliselt,» vastas ta. See oli ka ainus sõna, mida ma ta suust kuulsin.

Bonija väljus majast ning istusime kõik autosse. Kuna uks oli enne mulle väljastpoolt avatud, siis märkasin alles nüüd, et tagaistmel puudub seespool link ukse avamiseks. Mitte et see oleks olnud lapselukuga lukus – tervet linki polnud! Autos oli väga vaikne, Bonija ja Klaids vaatasid teineteisele otsa, ilmselt mõeldes, mida järgmiseks teha, ja tagaistmel avas uksed paanikaosakond. Kuhu mind nüüd viiakse? Ma isegi ei tea, kuspool on Riia «Männiku karjäär»! Palju mul sularaha kaasas on? Palju mul üldse raha on?!

Bonija katkestas äreva vaikuse ja küsis, et no nii, kumb korter siis läheb. Kuni ma vastuseks sõnu kogusin, andis Klaids taas gaasi ja olime teel kusagile kesklinna poole. Bonija pakkus vastuvaidlemist mitte sallival toonil, et sõidame nüüd kohe ettemaksu tegema ja lepingut sõlmima. Ma ei tea, kust see täpselt tuli, aga valetasin kohe, et lubasin täna veel ühte korterit vaatama minna ja enne seda ma ei sõlmi ühtegi lepingut. Või siis kõlas see lause otsetõlkes ilmselt pigem nii: täna saab veel üks korter, praegu leping ei. Sõnum jõudis siiski kohale. Enam mind ukse ette ei sõidutatud, vaid pandi lähimas trollipeatuses maha. Bonija helistas veel õhtul umbes neli korda, aga ma ei võtnud kõnesid vastu ja rohkem ma neist ei kuulnud.