/nginx/o/2021/07/28/13951256t1h5c84.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Charlotte Brontë «Jane Eyre'i» ja jagab oma lugemiselamust.
Avastades kirjandusklassikat, mida kõik seni vaid kiitnud on
Kummalisel kombel olin elanud 28 aastat ilma, et oleks «Jane Eyre'i» lugenud. Oli ka aeg seda viga parandada. Brontë õed on Austenist erineva stiiliga ja arvasin, et see on sama sünge nagu «Vihurimäe», mistõttu võtsin kätte pigem teisi klassikuid. Ma eksisin. Rusuvaid kohti oli, kuid tegu on väga karakterikeskse (võrdluseks sündmustekeskse/ plot-driven) romaaniga, mis juba iseenesest muutis lugemise väga nauditavaks. Teadsin enne lugemist vaid seda, et tegu on armastuslooga, aga nüüd ütleks, et paradoksaalselt oli armastus kõige kõrvalisem osa loost.
Mida ma tõeliselt nautisin, oli hoopis Jane Eyre’i tegelaskuju kui selline. Tema suureks sirgumine, valusad õppetunnid, rahulikumaks ja tasakaalukamaks muutumine, nooruspõlvesõpruse mõju isiksusele, mõttemaailm ja otsused. Jane Eyre tegelaskujuna ise kandis minu jaoks romaani. Teoses on palju pikki ja mõtlemapanevaid dialooge, mida samuti väga nautisin. Mainimata ei saa jätta ka kauneid looduse- ja õhustikukirjeldusi. Tõsiselt hästi kirjutatud klassik.
Veel hakkasin mõtlema selle raamatu fenomeni peale. Ma pole veel kohanud inimest, kellele «Jane Eyre» ei meeldiks. Arvan, et selles on midagi absoluutselt igale naisele. Mina keskendusin psühholoogilisele poolele, aga tegelikult leiab igaüks endale mingi aspekti, mis teda kõnetab. Selles on iseseisev ja tugev naiskarakter, armastuslugu, kaunid kirjeldused ja ajalugu (eriti meeldib neile, keda huvitab 19. sajand). Ühesõnaga see on väga universaalselt armastatud lugu, ning nüüd mõistan, miks.
Mõtlemapanevaid tsitaate raamatust:
«Ometi on meie kohus kõike taluda, kui see möödapääsmatu on. Ainult nõrgad ja rumalad ütlevad, et nad ei jõua oma risti kanda, mis neile saatusest on määratud.»
«Olete oma tõsiduse, tähelepanelikkuse ja peenetundelisusega võõraste saladuste hoidjaks otsekui loodud. Kuigi ma tean, missuguse rikkumata hingega mul tegemist on, tean sedagi, et te pole halvale mõjule nii kergesti alistuv, sest teil on omapärane, kuid terve mõistus.»
«Uskusin, et ta kaasasündinud omadused olid paremad, maitse puhtam ja põhimõtted kõrgemad kui need, milliseid temas olid arendanud olud, kasvatus või saatus.»