Lisapeatükk Rene Satsi raamatule «Minu Iirimaa». Tants haiglavoodi ümber

Foto: Rene Satsi
Copy

2019. aastal ilmus kirjastuselt Petrone Print Rene Satsi raamat «Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes». Nüüd on autor kirjutanud teosele lisapeatüki, mida raamatust ei leia. Head lugemist!

Tants haiglavoodi ümber

St. Vincent’si haigla. Dublin. 2021 aprill

Kõik sai alguse sellest, et ma tõstsin oma naise peale häält. Hüppasin kui tige rohutirts voodi pealt üles ning alustasin üle korteri kajava lünkliku protestiga: «Niimoodi ei… sul ei ole õigus… kurat, kuidas…?!» Mulle tundus, et mind süüdistatakse alusetult milleski, mida ma teinud ei ole. Kaugemale ma selle tähenduslikkusest pakatava karjumisega aga ei jõudnud, sest haarasin kahe käega rinnust ning istusin ehmunult ja alistudes voodile tagasi – südamesse oli järsku löönud äge valu; selline, mis suutis kiire hetkega pühkida minu pahameele ja asendada selle kindla teadmisega: «Selge pilt! Südamerabandus.»

Muutusin vist kaameks, sest Justyna, kes oli kohe oma süüdistavast toonist loobunud, märkis: «Sa oled näost valge!» ja küsis siis siiralt: «On see südamerabandus või midagi muud?» Ma solvusin, kuna mulle tundus, et minu hirmsat olukorda üritatakse leebemaks rääkida. «Loomulikult on see südamerabandus!» ägasin ja oigasin kõlavalt. Oigamine ei olnud teeseldud. Vasakul pool rinnus möllas hingemattev valu ja südamepiirkonda oli tekkinud imelik tunne – justkui keegi oleks seal toore jõuga mingisuguse kraani kinni keeranud.

Surusin läbi hammaste: «Võibolla peaks kiirabi kutsuma?»

«Kas su vasak käsi on tundetu?» uuris Justyna huviga.

«Ma ei tea,» kostsin nõutult ning torkisin seda parema käe nimetissõrmega nagu suitsuvorsti. «Ei ole vist.»

Seejärel arutasime, kui kiiresti vasak käsi südamerabanduse korral enamasti üldse tundetuks muutub ning kui palju mul aega on, enne kui pilt päris eest ära kaob. Küsimusi tekkis veelgi. Osale küsimustele pidi vastuseid otsima Google’ist ja see võttis aega. Hoidsin rinnust kinni, üritades aeg-ajalt pikali heita, aga ei saanud – valu oli nii suur, et sai vaid rääkida; liigutada oli peaaegu et võimatu. «Vot kus lops,» mõtlesin, «poleks pidanud nii palju peekonit sööma. Oleks võinud rohkem jooksmas käia.»

Vestlus selle üle, kas peaks kiirabi kutsuma või neile vähemalt helistama ja nõu küsima, kestis oma kümme minutit, mille järel valu natuke tagasi tõmbus ja mul tekkis lootus, et äkki ma ei suregi täna. Sain ennast isegi voodisse pikali asetatud ning teatasin eesti mehele omase loogikaga, et joon nüüd natuke vett ja küll mul läheb paremaks; ei hakka ma arsti juurde minema sellise tühja asja pärast.

Sama mõtte edastamist jätkasin ma ka järgnevatel päevadel: lebasin voodis ja lasin endale süüa ette kanda. («Ma ei saa liigutada!», «Ei, ma ei teeskle», «Jah, tean, et lubasin köögi ära värvida, aga arvatavasti suren ja mul pole seepärast köögist sooja ega külma!».)

Kolmandal päeval võtsin ühendust oma perearstiga Eestis ning selgitasin tekkinud huvitavat olukorda. Olin kindel, et mulle öeldakse: «Pole põhjust muretseda, meil kõigil on aeg-ajalt kohutavad valud südames, tavaline värk.» Selle asemel pidin aga hoopis kuulma: «S i n u v a n u s e s meesterahvas peaks sellise valuga kiiremas korras esmaabisse pöörduma ja laskma ennast kontrollida – igaks juhuks.»

Rene Satsi, «Minu Iirimaa».
Rene Satsi, «Minu Iirimaa». Foto: Raamat

Kuna mu perearst on juhuslikult ka minu hea sõber, siis võttis ta endale õiguse minu pärast muretseda ning hakkas mulle edasiste päevade jooksul saatma tüütuid sõnumeid küsimustega, kuidas mul ülevaatusel läks ja kas mul on talle häid uudiseid.

Pidin ikka Dublinis tervisekontrollis ära käima. Ainult selleks, et oma perearstile head meelt teha. Võtsin ennast juba nelja päeva pärast kokku ja ühel üüratult tavalisel pärastlõunal seadsin ettevaatlikud sammud – tavapärane hoogne käimine oli välistatud – St. Vincent’si haiglasse.

Kõmpisin aeglaselt ja polnud hullu midagi – enamik valust oli sellel päeval kehast lahkunud. Ilmselt samal põhimõttel, nagu valutav hammas lõpetab hambaarstikabineti ukse taga tuikamise. Varsti keerutas aga mööduv auto üles pisut teetolmu, mis mulle ninna tungis, mind aevastama sundis, ning pärast seda pidin mõnda aega ennast bussipeatuse putka vastu toetades püsti hoidma ja vaikselt ulguma – aevastus oli otsekui haamriga rindu löönud ning nüüd peksles valu juba ka ribide all ja seljas. Sain aru: oli tõepoolest põhjust arstide manu kobida.

Registratuur asus väljaspool haiglat, puitlaastplaatidest kokku kopsitud ehitises, ja selle sees, turvaliselt klaasi taga pesitses vanem naine, kes viis minutit silmi paberitelt ei tõstnud ja omaette midagi pomises; siis aga lõpuks selgines, mulle pilgu heitis ning nõudis: «Nimi!» Veerisin oma nime ette ning küsisin lootusrikkalt: «Kas ma räägin kohe oma l o o ära?» Nimelt oli mulle tee peal meelde tulnud, et kaks kuud tagasi jäin öösel tööd tehes arvuti taha magama. Ärkasin selle peale, et minu nägu ligines ekraanile, ning üritades unesegaselt arvutit omaenda pealöögi eest kaitsta, keerasin end kõrvale nii õnnetult, et kukkusin otsa teisele toolile ja sain sellelt ribidesse vaenuliku matsu.

See hoop oli mind mõneks ajaks voodisse aheldanud ning sellest sündmusest oli just nüüd minu peas kujunenud lugu, mida tahtsin siin kindlasti kellelegi esitada, sest nagu järsku taipasin – just nimelt s e e vahejuhtum oli minu praeguste valude põhjus! Olin väga rahul, et olin ennast suutnud kõndimise pealt ise diagnoosida. Kindla peale oli mul tooliga kokkupõrkest ribides mõra või siis sisemine verevalum; see andis tunda, aga polnud kindlasti ohtlik. Teadsin surmkindlalt, et see ei ole ohtlik, ning ei mallanud oodata, millal saan kõik selle siin EMOs lahti seletada.

«Oma loo räägite arstile,» kraaksatas tädi osavõtmatult ning nõudis käredal häälel: «Kindlustus?!»

«Mu meditsiinikaart sai just läbi…»

«Maksate sada eurot! Pärast! (rast mida?) Astuge edasi, teiega tegeletakse kohe.»

«Aga kuhu…?»

«Astuge PALUN edasi ja laske TEISED läbi!» viipas ametnik käega vasakule, justkui reguleeriks liiklust. Vaatasin ringi – vastuvõtu lähedal ei olnud ühtegi hinge peale minu. Astusin siiski kuulekalt kätte juhatatud suunas edasi nurga taha ja jäin suurte klaasist uste ette seisma. Ustele oli kollaste tähtedega kirjutatud lollilegi selge sõnum: mitte siseneda. Mõtlesin, kas ei peaks äkki koju minema. Sadat eurot ei olnud ma ju veel maksnud. Olin vaid öelnud oma nime.

Järgmisel hetkel avanes vastuvõtuputka seina sees – justkui käokella luuk – kõva kääksuga üks uks, kust väljus elu näinud välimusega õde ja küsis väsinult mu nime. Identifitseerisin end ja pärisin lootusrikkalt, kas saan oma loo ära rääkida. «Arstile räägite,» tuli tülpinud vastus. Sealsamas mõõdeti mu vererõhku ning enne kui ma jõudsin öelda «kuku!», torgati mu keele alla metallpulk, mis oli ühendatud ratastel liikuvasse metalsesse masinasse. Samal ajal käsutati: «Suu kinni!» Vajutasin vastikustundega võideldes suu kinni. See metallpulk mõõtis kehatemperatuuri. «Nii, ja nüüd lähete sisse, keerate vasakule – seal on toolid, istute ja ootate,» sain täpsed juhised. «Kui palju mul palavikku on?» uurisin huvi pärast. Uks sulgus vaikse, lausa põlgliku mütsu saatel.

Nihelesin ebamugaval toolil ja piilusin ärevalt enese ümber – haiged inimesed muudavad mind närviliseks. Just esmaabiosakonnas kartsin näha mõnda nendest, kellel on näiteks jalg otsast ära tulnud või siis silm peast väljas. Õnneks kedagi sellist parasjagu minuga ühes ruumis ei viibinud. Nurgas, ratastoolis, istus tilguti külge aheldatud vanem proua, kes kraapis rahuloleva näo ja kopra järjekindlusega oma nutitelefoni ekraani ja sealjuures itsitas iga paari minuti tagant. «Huvitav, mida nad talle veeni tilgutavad?» juurdlesin korraks.

Minust kaks toolivahet vasakul nõjatus seljatoele sünge näoga umbes kahesajakilone hallides dressides noorepoolne naine, näris aeglaselt küüsi ja iga kord kui mõni õde möödus, tõstis küsivalt näpu. Teda ei pandud esialgu üllataval kombel tähele, kuigi ta oli ilmselgelt kõige kergemini tähele pandav indiviid ootesaalis.

Kui viimaks üks õdedest temale siiski aega pühendas, uuris dressides tegelane nagu omas kodus, millal võileiba saab, ja seda mitte munaga – munaga talle ei maitse. «Ma ei ole juba mitu tundi söönud,» selgitas ta natuke etteheitval toonil. Tänu näljasele patsiendile veeretati minu üllatuseks suure kolina saatel ooteruumi käru ning kaks lärmakat ja heatujulist vanatädi pakkusid kõikidele tasuta suhkruga teed ja võileibu. Ütlesin viisakalt ära, kuna arvasin ekslikult, et ei viibi siin asutuses pikalt, ja kodus ootas mind hernesupp.

«Kas teie olete Renuu?» peatus nüüd minu ees pruuni nahavärviga lühike noormees. «Vaata kui tore – noor arst!» prahvatasin ma tahtmatult, kuid sõbralikult, ning noormees naeratas selle peale kavalalt nagu saatan. «Järgnege mulle!» Sisenesime kabinetti, kuhu sai otse ootesaalist. Noorhärra tõmbas enda järel ukse kinni, kummikindad kätte ning avaldas mulle kohe ebaolulisi fakte, nagu näiteks, et ta on ise Maldiividelt, aga tema abikaasa on pärit Poolast. «Teate, mu naine on nii äkilise iseloomuga,» ütles ta. Üritasin pingsalt meelde tuletada, kus kohas asuvad Maldiivid – olen seal isegi kunagi käinud –, ja anusin, kas ma tohin talle oma loo ära rääkida.

«Te võite ju oma loo mulle ette kanda, aga mind see ei huvita. Rääkige parem arstile,» naeratas noormees Maldiividelt ning võttis laualt pika nõelaga süstla.

«Kas teie ei olegi siis arst?» imestasin.

«Ei,» kõlas sõnaaher vastus.

«Ah soo, te olete siis õde?»

«Ma lihtsalt töötan siin. Palun istuge voodile ja andke mulle oma vasak käsi.» Süstlanõel läikis. Istusin, sirutasin käe ette, pöörasin pilgu kõrvale.

«Lihtsalt töötate… kui kaua siis?» imestasin veel.

«Kaksteist aastat.»

Ta hakkas nõela suruma minu vasakul käeseljal ilutsevasse veresoonde. «Oh, miks, noh, kuidas… ei lähe… no mis…» pomises ta sealjuures, aina uuesti ja uuesti torgates ja nõelale pressides. Valus oli. Väga valus. Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kuuli kõhtu saada. Möödus mitu pikka minutit. «Ma üritan teise soonde torgata, see üks soon on teil siin nagu kuidagi... vale,» informeeris mind maldiivlane. Mõtlesin, et ma ei naerata enam kunagi. «Mis seal ikka, torgake aga uuesti,» lubasin lahkelt, ise otsaesiselt higi pühkides. Heitsin juhtumisi pilgu oma käele: see oli verine. Panin tähele, et verd ei olnud aga kogunenud süstlasse, mis oli – nii palju kui ma aimata oskasin – ometi kogu käesoleva hetke põhieesmärk.

Torkimine ja sellega paralleelne kirumine jätkus. Kestis see kokku umbes kaheksa minutit, mille kestel hakkas mu käsi vaikselt üles paistetama. Tundsin oma käelaba tukslemas ja paisumas nagu tainas. Mõtlesin jälle kojumineku peale – tundus olevat õige aeg. Vaevalt et see torkija mind takistada suudaks. «Kust kohast teil tavaliselt verd võetakse?» küsis ta nüüd juba üsnagi ärritunult ja süüdistaval toonil. Osutasin sõnatult oma käsivarrele. «Siit, alati siit.»

Mul oli süda paha, käeseljalt tilkus paar tilka verd valgele põrandale. Ma ei saanud aru, miks ta just mu käe kallale läinud oli, seda ei olnud ükski meditsiinitöötaja varem teinud. Nendel vähestel kordadel, kui minust oli verd välja imetud, oli seda alati tehtud käsivarrel leiduva veeni kaudu. «Teil on nii head veenid!» oli polikliinikus mõnikord isegi kiidetud.

«Ah soo! Või sealt?!» üllatus mu kaaslane silmanähtavalt. «Thank you, sir,» ütles ta mind info eest tänades ning torkas nüüd nõela jõuga mulle paremasse käsivarde. See oli valus, aga mitte nii valus kui käeselja äestamine. Lasin kuuldavale siira «Ai!». Kannatanud käelaba hakkas vaikselt poksikinda mõõtmeid võtma ja käeselg oli muutunud tumesiniseks.

Olles kolm kogust minus voolavat punast eluvedelikku kätte saanud, eemaldas meedik süstla korpuse, kinnitas veeni jäänud nõela plaastritega tugevalt mu käsivarrele ja naeratas nagu rahunenud laps pärast märatsemishoogu. «Miks te kohe ei öelnud, et teil just sealt kohast verd võetakse?» noomis ta mind semulikult ning lohistas voodi juurde kurja roboti väljanägemisega masina, mille küljes tolknesid pikad juhtmed, mis lõppesid iminappade moodi klappidega.

«Miks mulle nõel sisse jäeti?» pärisin ma heitunult. «Kas selle pärast, et hiljem veel verd võtta?» – «Ei, see on selleks, et teile vajaduse korral vedelikke s i s s e l a s t a. Palun heitke pikali,» ütles noormees valgete hammaste välkudes ja ma mõtlesin, et kui nüüd minestan, huvitav, kas kukun selg ees voodile või pea ees põrandale.

Särk seljast ära. Ta sättis mulle kiiresti rinnale, kätele ja jalgadele robotist välja tulevad klapid, vajutas nupule, masin tegi «piiks» ning mina pärisin jälle, mida see kõik tähendama peaks. Olin muutunud õige ettevaatlikuks. «Ma ei oska öelda, see näitab midagi südame kohta, eks te arsti käest ise küsite,» vuristas noormees, kiskus iminapad nagu kaanid mu ihu küljest lahti, käskis särgi tagasi selga panna ja minna uuesti ootesaali. «Teiega tegeletakse varsti!» lubas ta ukselt ja kadus.

Selle peale taipasin ma järsku midagi ja ütlesin endale mõttes: «Ta ütles, et töötas siin kaksteist aastat, mitte seda, et töötas siin kaksteist aastat raviprotsesse läbi viies. Võibolla küüris kaksteist aastat tualette ja lasti nüüd preemiaks minu kallale.»

Pesin verise käe ettevaatlikult kraanikausis puhtaks – see valutas korralikult ja nägi välja, nagu oleksin selle traktori ratta alla unustanud; panin selga pluusi ja kampsuni ning lonkisin tagasi ootesaali. Hallides dressides naine sõi ikka veel võileibu, rasvavoltidesse peidetud silmis rahulolev läige; tilgutiga ühendatud daam oli minema veeretatud.

Saalis istus kaks uut inimest: rääbaka olemisega, kahekümnendates aastates knacker ehk Iirimaa sotsiaalne murelaps ja vanem väärikas meesterahvas kaabuga. Noor knacker pajatas härrasmehele jutte oma elust. Selline inimtüüp on alati väga suhtlusvalmis ning tahab kohutavalt palju rääkida, eriti siis, kui midagi öelda ei ole. Lugu loo järel kuulasin tema poevargustest ning sotsiaalkorterites aset leidvatest joomadest ja kaklustest. Iga jutustus lõppes etteaimatavalt jutuvestja auti löömisega. («They knocked me out!») Ma ei saanud täpselt aru, mis põhjusel ta haiglasse oli toodud, aga tänase sündmusega seoses korrutas ta kogu aeg: «I am so lucky to be alive!» Mõtlesin natuke kurvalt, et mina küll tema elusündmusi läbi elada ei tahaks – ehkki mul on endalgi piisavalt tegemist, et leida motivatsiooni elus püsimiseks, tundus minu elu tema omaga võrreldes palju lillelisem. Oleneb muidugi, kes hindab.

Möödusid tunnid. Aeg-ajalt astus minu juurde mõni õde, mõõtis mu vererõhku ja kehatemperatuuri ning teatas, et minu vereproovide vastused olid väga head, aga natuke neid veel uuritakse. Proovisin neile omakorda rääkida oma kukkumise lugu, aga kõik nad lahkusid selle peale kiirustades, öeldes, et see pole nende asi.

Noore knacker’i pajatused sellest, kuidas tal lambid kinni löödi, jätkusid monotoonsel toonil (vahepeal oli talle külge installeeritud läbipaistev kusekott, mida ta süles hoidis ja pidevalt täitis – see oli kohutav vaatepilt, kui juhtusin tema poole pilku heitma) ja kell sai märkamatult üksteist. Olin selles asutuses viibinud kuus tundi.

Hakkasin parasjagu taskust raamatut välja koukima – mulle oli meelde tulnud, et mul on ju meelelahutus kaasas –, kui minu juurde astus heledate lokkis juuste ja teravate ripsmetega iirlanna, tutvustas ennast doktor Elisabethina ning ütles, et soovib minuga nelja silma all rääkida. Täpselt niimoodi ta ütles: «Ma sooviksin teiega nelja silma all rääkida.» Elisabethist hoomas värskust, ilu ja tarkust, aga nelja silma all rääkimine kõlas haigla kontekstis kurjakuulutavalt. Siirdusime samasse kabinetti, kus mind äsja oli üritatud halal-viisil verest tühjaks lasta.

«Vaata,» alustas ta, kui olin jälle voodil istet võtnud. «Sinu vereanalüüsid paistavad korras olevat ja ka südame esmane kontroll näitab ainult häid tulemusi, aga…» – «Kaua mul aega jäänud on?» katkestasin teda, üritades selle «aga» peale teha närvilist nalja. «Kas üks nädal või kaks? Kas saan veel kunagi näha lapsi, keda mul ei ole?» Arst vaatas mind korraks nõutult, kuid jätkas siis häirimatult. Ta seletas, et üks minu «verenäitaja» tekitab temas kahtlusi. Et mul ei ole mõtet paanitseda ja see pole ilmselt midagi, aga… Tema pikast jutust kerkisid esile sellised tumedad sõnaühendid nagu «tromb südames» ja «võimalik tromb kopsus». Mul voolas vesi ahju, aga samas pidasin ma vajalikuks selgitada: «Kas ma tohin ära rääkida loo selle kohta, mis mul tegelikult viga võib olla?» Elisabeth lubas lahkelt ning ma pajatasin pikalt oma kahtlustest, süüdistades kõikides hädades tooli.

«Järgmiseks saadangi teid röntgenisse. Vaatame, kas leiame mõne vigastuse sellest kukkumisest. Aga ma arvan, et ei leia, ma arvan, et kõik saab korda. Te paistate olevat terve, heade elukommetega, ma vaatasin ennist teie andmeid, teil ei paista esinevat suguvõsas südamepuudulikkust… teie kaal on tervislik…»

Minu kaal on tervislik?! Issand, kui ilusaid sõnu see arst rääkis! Ja ta arvab, et minuga saab kõik korda! Milline imepärane naine – just nagu ingel! Arst katkestas mu mõtiskluse: «Aga igal juhul ei tohi te hetkel omal jalal palju liikuda. Igaks juhuks. Ja ma lasen teile teha vere vedeldamiseks ennetavad süstid. Igaks juhuks. Need tehakse kõhtu. Ma loodan, et teil ei ole selle vastu midagi?» Ma tõmbusin pingule. Süstid?! Kõhtu?! Milline monstrum saab selliseid asju nii rahulikul toonil öelda?! Ja veel teadmata, kas mulle on neid üldse vaja? Kes ta selline on?! «Ja kui ma sellele kategooriliselt vastu olen, kas siis muutub midagi?» küsisin ma hädiselt. «Ei, süstid teeme ikka,» vastas Elisabeth, kellest järsku oli saanud jääkuninganna. «Ma lähen vist koju,» arvasin mina. «Kahjuks mitte. Jääte ööseks sisse, hommikul saame teha kompuutertomograafia uuringu ja kui see näitab, et kõik on korras, jälgime teid siiski veel mõnda aega.»

«Ja kui homme selgub, et kõik ei ole korras, mis siis saab?» küsisin kuuldavalt neelatades. Mulle oli just tulnud meelde selle raamatu pealkiri, mille olin juhuse tahtel haiglasse kaasa võtnud. Raamatuks oli Remarque’i «Aeg antud elada, aeg antud surra». «Siis jääte siia kauemaks, saadame teid toksikoloogi juurde, teeme poole aasta plaani…» – «Issand jumal!» lõikasin tahtmatult vahele. «Aga kui mul on õigus, ei ole teil midagi kardinaalset viga ja valu teeb kas põrutada saanud ribi või õrn närv,» naeratas Elisabeth põgusalt ja ma hakkasin teda jälle armastama. Aga seda ainult üheks hetkeks, sest nüüd kamandas minu värskelt leitud armastus mind peldikusse «ennast korralikult tühjendama» ning teatas, et peatselt lohistatakse mind ratastoolis röntgenisse ja peale seda tulevad süstid kõhtu ning boonusena söödetakse mulle sisse tabletid, mis võivad minu olemise «natukene halvaks teha».

Pärast mõnda aega ootamist juhatati mind röntgenisse, kus tehnik tõmbas ühe ropsuga mu kaelast ära amuleti – Hanumani, kes alati minuga kaasas käib. «Seda ei saa röntgenisse võtta!» kõlas käsklus. Ma vihastasin, kuid suutsin end talitseda. «Kas ma ei oleks saanud seda kaela juurest ühe käega lihtsalt eemal hoida?» pahandasin pärast protseduuri. «Jah, oleks küll. Ma ei mõelnud selle peale.»

Masin surises. Röntgenikiired läbistasid mu rinna, kõik käis kiiresti. Thank you! Good bye! Tagasi ooteruumi – põrgu eeskotta.

Enne kui jõudsin uusi patsiente lähemalt silmitsema hakata – kellegi oli kohale toonud politsei, mees hakkas vastu; kedagi Jacki sõidutati ratastoolil ülevaatusele, ta oli silmanähtavalt purjus, karjus arusaamatult ning lasi ennast täis –, seisis minu ees äksi täis mustanahaline, lühikest kasvu, süsimustade juustega õde, kes nägi välja, nagu oleks ta äsja võitluses sasida saanud. Ta mõõtis mu vererõhku ja nõudis: «Kui palju te kaalute?» Ma pakkusin: «Sada kilo.» Samal ajal lõi pähe: miks ei küsitud sellist küsimust minu käest e n n e pandeemiat? «Selge, tulge kaalule!» kamandati. «Kas te ei usu mind?» püüdsin häält reipaks võluda. «Ei,» ütles võitlusvalmis õde ning tegi käega kannatamatu liigutuse, osutades: «Kaal on seal nurgas. Ruttu, mul pole terve öö aega sinuga tegeleda.» Proovisin: «Aga ma ei tohi ju ise käia!» – «Tohite küll!» pareeris õde ning sundis mind kaalu peale. Ilmselgelt korrast ära kaal näitas sada viis kilo. Õde pani tulemuse kirja ning jõllitas mind samasuguse pilguga, millega Tšingis-khaan silmitses oma vaenlasi. «Lähme, teeme need süstid ära,» venitas ta kurjakuulutavalt. «Ma läheksin parema meelega koju,» ütlesin endamisi.

Mind suunati jälle tuttavasse ruumi ning peagi sisenes minu kõhtu pikk halastamatu nõel. Kaks korda järjest. Kui aus olla, siis ei olnudki nii valus, kui kartsin.

«Kas teilt koroonaproovi on varem võetud?» uuris õde salakavalal toonil ning võttis kile seest välja vatimütsiga peenikese pulga. «Jah, mitu korda.» Olin tõepoolest mõni aeg tagasi Eestis mitu korda kontrollis käinud ja peale seda teinud nalja oma tuttavate üle, kes nimetasid viirusekontrolli valusaks – polnud see ju nii hull midagi!

Panin silmad kinni ja ajasin pahaaimamatult ninasõõrmed avali. «Suu lahti!» käskis aga hääl ning ma tegin, nagu instrueeriti. Kiire liigutusega pisteti vatipulk mulle nii sügavale suukoopasse, et ma oksendasin endale natuke kurku ja haarasin ründajal tahtmatult käsivarrest. «Ärge rabage mind käest, kas kuulete?!» käratas õde ja pistis mulle samal ajal teise pulga ninna. Lükkas selle nii kaugele, et tundsin, justkui see tunginuks füüsiliselt silmamuna taha. Minu ehmatuseks läks vasak silm korraks uduseks ja sellesse peapoolde lõi sisse tuim valu. Sain nüüd aru, mida sõbrad silmas pidasid, kui ütlesid, et koroonaproovi võtmine võib olla valus ja ebameeldiv. Võib olla küll, kui proove võtab sotsiopaat.

«Noh, ei olnud ju hullu?» nõudis õde, piinariistasid kokku pakkides. «Las ma panen teile ka pulga ninna ja annan jalaga takka, vaatame siis, kuidas ei ole midagi,» tahtnuksin lajatada. Kostsin aga kuulekalt: «Loomulikult ei olnud. Lapsemäng.» Hoidsin kätt otsaees; pea tuikas, oksemaitse oli kurgus ja teadmine, et mul on võibolla kas südames või kopsus tromb, tahtis kangesti veel sellele kuhjale tundmustele otsa ronida.

Jälle istusin ja ootasin. Vahepeal tuldi ja mõõdeti vererõhku. Ma ei saanud aru, miks nad arvavad, et mu vererõhk võib siin poole tunni jooksul nii kardinaalselt muutuda. Äkki siis võib?

Tuli üks õde, keda ma enne näinud ei olnud, möödus minust ja küsis käigu pealt: «Ja mida teie ootate?» – «Surma,» vastasin ma pikemalt mõtlemata. «Selge,» eemaldus õde ja ma loodan, et ta lihtsalt ei kuulnud, mida ma ütlesin. Ma tõesti loodan, et see nii on.

Õdede ruumis oli uks lahti ja ma kuulsin, kuidas mulle tuttav mustanahaline deemon valjuhäälselt selgitas: «...ja nad kõik rabavad mul alati käest kinni, see on nii vastik! Kuigi ma ütlen, et ärge rabage, nad ikka rabavad!» Tema kaaslane rahustas: «No neil on lihtsalt refleksid…» Läksin nüüd õdede ruumi avatud ukse taha, koolutasin ennast natuke tuppa sisse ja kõnetasin ühte kindlat inimest: «Ei no ma palun v ä g a vabandust!»

«Ha-ha,» naeris ta võltsilt, «ei ole midagi, ei ole midagi, kõik on korras.» Loivasin toolile tagasi ja kuulsin, kuidas ta midagi sosistas. Kõik itsitasid selle peale. Tahtnuksin teda sõimata ja öelda, et ta ei tohiks haiglas töötada, sest ta käitub liiga jõhkralt ja tujude alusel, kuid siis sain aru, et ilmselt käitun ka mina enamiku ajast oma tuju järgi ja ei tohiks paljusid asju teha. Lisaks jõudis mulle kohale mõte, et mis siis, kui just tema mind homme süstima satub – ennist mainiti midagi hirmsat ka järgmise päeva süstide kohta –, mis siis? Parem on teda mitte torkida. Seda vähem valusalt torgib hiljem tema mind.

Ootasin. Teadsin, et väljaspool siinset asutust võimutseb juba öö. See tegi kuidagi nukraks. Olin ooteruumis üksinda. Kõik oli vaikne, isegi õed oli oma sumina lõpetanud. Mõtlesin, et surma ega siitilmast ära minemist ma ei kardagi, ma kardan pikalt haige olemist, oma elu eest võitlemist. Elu koos haigusega – seda ma pelgan, selle eest tahaks põgeneda. Surmas endas ei ole ju mitte midagi. Kaalusin, kas guugeldada selliseid asju nagu südametromb ja kopsutromb, aga minu plaani sekkus meesõde, kes kamandas mind ratastooli (ma keeldusin; nõudsin, et saaksin käia) ning juhatas mind haigla teises tiivas olevasse palatisse. Kõndisime kaua ja aeglaselt. Kuna mu COVIDI-proov ei olnud veel tulemust välja andnud, siis sain oma suureks rõõmuks endale privaatse toa, oma vetsuga ja puha.

Umbes saja-aastane Aasia naine võttis mind minu saatja käest üle nagu postipaki ja näitas mulle minu palatit justkui hotellis: siin on telekapult, siin aken, hommikusöök on kell seitse, kell kuus võetakse verd. Lasin kuuldavale ohke. Naine pani mu ohkamist tähele ja lohutas: «Te saate homme välja. Ma nägin teie andmeid – teile tehakse kompuutertomograafia uuring ja siis saate välja…» Minus tõstis pead suur lootus: sellises olukorras haarad ju igast rahustavast sõnast nagu uppuja katkisest õhupallist, ükskõik, kas öeldul on alust või mitte. «Oh, ma ei tea, kas ikka saan homme koju… Arst ju ei teadnud, ütles, et see sõltub viimase proovi vastusest, ja isegi siis, kui kõik on näiliselt hea, pean siin mõni aeg veel olema…» – «Küll kõik proovid korras on, ärge muretsege, võtke nüüd palun püksid maha.»

Olin natukene aega vait ja vaatasin aknast välja.

Rene Satsi FOTO:
Rene Satsi FOTO: Foto: Rene Satsi

Püksid? Maha?! Emotsionaalne ja vaimne väsimus oli möödunud päeva tõttu ennast mulle naha vahele sättinud. Ma ei saanud enam aru, kas naine teeb nalja või kavandab kuritegu. «Miks püksid maha?» sain lõpuks siiski sõnad ritta seatud. «No kubemest ja tagumiku vahelt tuleb proov võtta,» seletas naine soravas inglise keeles ja ulatas mulle kaks vatipulka, endal selline rahulik nägu ees, nagu pakuks mulle piimasuppi. «Miks… miks kuradi pärast sellised proovid?» ei saanud ma jätta protesteerimata. What the hell? «Kui te oleksite sagedamini haiglas olnud, siis teaksite, et see on rutiinne proov, ärge muretsege!» kostis naine, aga ei võtnud vaevaks mulle seletama hakata, millega täpselt tegu on, ja see oli ärritav. Kui inimene peab endale vatipulga kubemesse torkama, siis peaks tal olema õigus teada, kuhu see pulk pärast edasi liigub!

Lasin püksirihma lõdvemaks, vaatasin naisele – ta seisis mulle nii lähedal, et tundsin näol tema hingeõhku – sügavalt silma ja pistsin ühe pulga endale tagumiku vahele. Naine naeratas ja noogutas julgustavalt: «No ja nüüd eestpoolt ka!» Ootasin, et tuled läheksid põlema, sisse astuks naeru röökiv publik ja kõik plaksutaksid – hea nali oli! Varjatud kaamera! Väike Aasia tädi tõmbaks eest ära maski ja osutuks Peeter Ojaks. Midagi sellist kahjuks aga ei juhtunud ja ma toppisin alandlikult endale teise pulga jalge vahele.

«Palun, siin on teile proovid…» Andsin kaks pulka üle.

«Tänan!» õhkas mu hooldaja särades ja pistis need plasttopsidesse.

«Magage välja, homme saate koju!» kinnitas ta mulle lahkudes veel kord. Tuleb tunnistada, et see lause mõjus rahustavalt.

Ajasin endal riided seljast, pugesin voodisse ja otsustasin natuke lugeda. Raamat algas nii: «Surm lõhnas Aafrikas teisiti kui Venemaal…» Üsna pea saabus uni.

***

Hommikul kell kuus astus palatisse noor neiu ja enne kui jõudsin silmadest rähma pühkima hakata, oli ta juba žguti mu biitsepsi ümber sidunud ja vähem kui viieteistkümne sekundiga käsivarrest verd võtnud. Nii nagu peab. Nõelatorget ei olnud peaaegu tunda – nii nagu peab.

Toodi hommikusöök, milleks oli külmas piimas sihitult ringi hulpiv Weetabixi päts, ning kruus, mille põhjas oli teepakk ja natukene suhkrut, ent tassi oli unustatud lisada kuum vesi. Märkasin seda siis, kui köögitädi oli jooksujalu lahkunud. Haiglad on patsiente täis, personalil on kogu aeg kiire.

Lebasin voodis. Vaatasin lakke, siis radiaatorit ning seejärel uuesti lakke. Minu ootamispiinad paisusid väljakannatamatuks. Iga kord, kui uks avanes, olin, kõht ees, valmis vastu minema süstidele, kuid kontrollima tuldi vaid jälle mu vererõhku. Päeva ja öö jooksul mõõdeti mu vererõhku oma kolmkümmend korda ning kokkuvõttes see ilmselt seepärast natukene ka tõusis.

Ühel hetkel märkasin voodi kõrval seisva ja segadusse ajava masina küljes rippumas sinist stetoskoopi ning otsustasin aja veetmise mõttes iseenda siseelundeid ja südametoone kuulata. Sättisin aparaadi kõrvaotsakud endale kõrva ning asetasin kuuldetoru põnevusega südamele – mitte midagi. Surusin kõvemini, aga kõrvadesse ei jõudnud piiksugi. Hoidsin hinge kinni – ikka vaikus. See oli küll imelik.

Uks läks lahti ja palatisse sisenes järjekordne uus nägu. «Väga hea, et te just nüüd tulite, mul on nimelt süda seisma jäänud; kui ei usu, kuulake palun ise,» pakkusin talle stetoskoopi. «Ärge mängige lolli,» ütles õde tugeva Ida-Euroopa aktsendiga, võttis stetoskoobi ning asetas selle endisele kohale tagasi. «Te lähete nüüd KT-uuringusse, ma leian teile ratastooli, peale seda teeme mõned süstid.»

Proovisin rahu sobitada: «Aga äkki pole neid süste vaja… kui uuring näitab, et…» – «Uuringu tulemused saabuvad kahekümne nelja tunni jooksul. Me ei saa riskida,» oli idaeurooplane konkreetne. «Pange ennast valmis, ma lähen otsin teile tooli,» ütles ta ja talitas oma sõnade järgi – üsna pea oli ta tagasi nii ratastooli kui ka õblukese hindu poisiga, kes tema sõnade kohaselt pidi mind teise haigla otsa lükkama.

Nõudsin, et lähen jala, kuid hindu vajutas mind leebe, aga konkreetse liigutusega istuma ning targutas: «Mitte mingil juhul! Teil, härra, on rinnus valud!» Pomisesin, et ega mu rindkere nii väga ka ei valuta, et ma omal jalal käia ei saaks, kuid poiss nähvas, et tema patsientidega vaidlemist ei harrasta, ning astus otsustavalt tooli taha ja püüdis seda lükata. Tool tegi küll jõnksu, kuid ei liikunud paigast. Ma istusin vaikselt ja häbenesin oma suurt keret. Siis kostis minu selja tagant mahasurutud oie ning ratastool veeres kriuksudes meetri, kuid jäi siis toppama. «See neetud tool…» kostis sajatus ning siis veel natuke puhkimist ja ähkimist.

Liikusime vaevaliselt mõned meetrid. Meist mööda ruttavad arstid heitsid meie suunas muigvel pilgu. Veel üks meeter ja vaevaline oietus. «Kui palju te kaalute, sir?» küsiti minu selja tagant nüüd leplikult. «Sada viis kilo. Ja ma ei valeta. Võite kontrollida,» olin aus. «Ma isegi tean, kus kaal asub.» – «Ja te ütlete, et teil ei ole väga suur valu rinnus?» – «Vannun teile, et ei ole.» – «Lähme siis ja kõnnime koos,» kostis poiss kergendusega, «mis mõte sellel ratastoolil ikka on!»

Keset kompuutertomograafia ruumi ilutses filmi «2001: kosmoseodüsseia» rekvisiiti meenutav rõngas ja raam, mis pidi sellest rõngast koos patsiendiga läbi sõitma. Mustanahaline poksija välimusega mees, kes seda futuristlikku masinat haldas ja kogu aeg ninaga tatti luristas, palus mul kilega kaetud lavatsile pikali heita ning seletas ükskõikselt, et laseb mulle kehasse minu veenikanüüli kaudu sinist värvilahust. «Ma oleksin imestunud, kui te seda ei teeks,» ütlesin löödult. Olin oma saatusega leppinud. «See tekitab teie kehas sooja tunde – tunde, nagu värv voolaks mööda teie keha ringi. Ärge ehmatage.» – «Ei ehmata.» – «Ja suhu tekib imelik maitse,» lisas ta. «Mul on ükskõik.»

Raam hakkas aeglaselt koos minuga ajaväravasse sisenema. «Kas silmad pean kinni panema?» uurisin kõva häälega. «Kuidas ise soovite,» ütles poksija oma ekraanide tagant. Mõtlesin just, et ei tekkinud mulle suhu mingisugust maitset ja ka kehas ei ole tunnet, et seal midagi üleliigset ringi voolaks, kui järsku läks olemine väga ebameeldivaks. Selline tunne oli, et kogu see sinine värvilahus tahab mul tagumikust pahinal välja tulla. Pigistasin ehmunult tuharad kokku. Teadsin küll, et see on lihtsalt ettekujutus, mille eest mind hoiatati, ja tegelikult midagi ei juhtu, aga see oli täiesti uus ebameeldivuse tase. «Ärge hingake!» ütles masin mulle elektroonilisel häälel. «Ei julge ma siin midagi hingata, ma ei taha ennast täis teha,» mõtlesin ja muudkui pigistasin tuharalihaseid ning hoidsin hinge kinni. Protseduur kestis kokku õnneks vaid paar minutit. Kui olin rõngast väljunud, ei julgenud ma esialgu oma alakeha poole vaadatagi. Kartsin, et need tundmused olid reaalsed ja leban nüüd soojas sinises vedelikus. Kujutasin seda vaatepilti ette, kujutasin ette poksija-operaatori põlglikku pilku. See tundus nii tõene. «Võite minna!» kamandas tomograafiaoperaator kannatamatult mikrofoni. «Üks hetk!» Viisin pilgu ettevaatlikult oma pükstele. Ei midagi! Ainult paljas ettekujutus! Rõõmustasin siiralt.

Palatis tagasi, läksin kohe suure huviga vetsu – tahtsin näha, kas minu kehast väljuvad jäägid on nüüd sinised. Kahjuks ei olnud. Viskusin pettunult voodisse ja sirvisin raamatut. Telefoni aku oli tühjaks saanud, muidu oleksin guugeldanud märksõnu «kompuutertomograafia» ja «sinine väljaheide» ning endale selgeks teinud, kuidas need asjad käivad.

Ja järsku tuli tsunamina kolm hooldajat korraga palatisse, äratades mind minu vaiksest muremõtisklusest oma tervise teemadel. Mind kamandati voodi pealt püsti – lausa aidati sellele füüsiliselt kaasa – ja kui seisin seal, keset tuba, trussikutes, küsimärk näos, seletati mulle kiiresti kõneldes, et minu koroonaproovi tulemus oli negatiivne ja seetõttu viiakse mind nüüd koos teiste surevate inimestega tavalisse palatisse, ning minu privaattoa võtab nii ruttu kui võimalik üle hädaline, kes oma PCR-proovi vastust ootab. Hüppasin ühel jalal ringi, püüdes kähku pükse jalga tõmmata, samal ajal kui voodi ja ka riidekapp palatist välja veeretati (mõlema esemega mulle otsa sõites – kedagi ei huvitanud järsku enam minu valud rinnus).

«Kas saaks natuke kiiremini?!» utsitas mind tagant üks hooldaja, kes pani tähele, kuidas ma takerdusin peadpidi kampsunisse, mille olin ähmiga tagurpidi selga ajanud ja mida jälle seljast kiskuma hakkasin.

Uues palatis viibis peale minu veel seitse patsienti. Keegi ei teretanud, kõigil olid silmad muret täis. Kahest üle palati röökivast televiisorist näidati korraga kahte spordiala ja mõtlesin, et see siin on nüüd küll hullem kui surm. Potsatasin löödult juba tuttavaks saanud voodile, vedasin selle ümber plastist kardina ja hakkasin botaste paelu lahti harutama, kui kardin liikus ja minu äsja tekitatud õhkõrna turvatsooni sisenes sümpaatse oleku ja paaripäevase habemega keskealine meesarst.

«Rene Satsi?»

«No mis mul muud üle jääb.»

Tohtril oli käes kaust, mille vahele oli kiilutud hunnik pabereid, ja neid ta siis mõnda aega mõtliku näoga lappas, nii et mina jõudsin juba ette kujutama hakata, et ta otsib surmatunnistuse blanketti.

«Mul on teile head uudised,» ütles ta mõne hetke pärast, olles leidnud lehe, mida otsinud oli, ning pistis selle mulle pihku. Ruudulisel paberil oli pikk numbrite jada. Vaatasin seda nõutult, kuid noogutasin siiski ja ütlesin: «Okei. Või nii.»

«See on teie KT-uuringu tulemus. Mitte mingisugust trombi. Mitte kuskil.» – «Mitte kuskil?!» Olin natuke isegi pettunud, sest olin paarile sõbrale juba kirjutanud, et võibolla on mul tõsine terviserike, ja kuidagi rumal oli nüüd hakata oma sõnu tagasi võtma. «Olete ikka päris kindel, et mul midagi viga ei ole...?»

«Vaatasin teie vereproovid põhjalikult läbi, ma ei näe kuskil ohtu. Olete hea tervise juures. Ma kirjutan teid kohe välja.» Pettumustunne asendus sõnulseletamatu kergendustundega, siis aga taipasin küsida: «Aga see valu? Kuidas selline suur valu saab tekkida, kui mul midagi viga ei ole? Ma ei saanud ju päevi isegi voodist püsti.» Doktor võttis mu voodiserval istet ja mul tekkis korraks tahtmine tal usalduslikult käest kinni võtta.

«No ma ei oskagi öelda, mis täpselt juhtus. Võimalik, et tegu on mingisuguse viirusega, mis ei ole kindlasti COVID. Aga mina paneks kaardid selle peale, et kopsu juures on lihtsalt üks närv, mis on kuskile v a h e l e j ä ä n u d.» Ma ei saanud sellest mõttest aru, aga mind enam ei huvitanud ka. «Aga see valu, see läheb mööda, jah?» – «Just. Kahe-kolme nädalaga ilmselt. Kirjutan teile valuvaigisteid ja saate koju. Või äkki tahate siin enne õhtust süüa – kohe peaks toodama õhtusöök…?»

Purskasin õhinat alla surudes: «Ma lähen ikka kohe koju. Kui mul veab, siis on seal veel eilsest järele jäänud hernesuppi!» Kuna inglise keeles hääldatakse sõnu «hernes» ja «piss» ühtemoodi, siis kergitas arst korraks küll kulmu, sai aga siiski kohe sõnamängule pihta ning patsutas mulle sõbralikult õlale: «Mina teie asemel läheksin ka koju. Nii kiiresti, kui saaksin.»

Kardina tagant kostis läkastamist.

Tagasi üles