2019. aastal ilmus kirjastuselt Petrone Print Rene Satsi raamat «Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes». Nüüd on autor kirjutanud teosele lisapeatüki, mida raamatust ei leia. Head lugemist!
Tants haiglavoodi ümber
St. Vincent’si haigla. Dublin. 2021 aprill
Kõik sai alguse sellest, et ma tõstsin oma naise peale häält. Hüppasin kui tige rohutirts voodi pealt üles ning alustasin üle korteri kajava lünkliku protestiga: «Niimoodi ei… sul ei ole õigus… kurat, kuidas…?!» Mulle tundus, et mind süüdistatakse alusetult milleski, mida ma teinud ei ole. Kaugemale ma selle tähenduslikkusest pakatava karjumisega aga ei jõudnud, sest haarasin kahe käega rinnust ning istusin ehmunult ja alistudes voodile tagasi – südamesse oli järsku löönud äge valu; selline, mis suutis kiire hetkega pühkida minu pahameele ja asendada selle kindla teadmisega: «Selge pilt! Südamerabandus.»
Muutusin vist kaameks, sest Justyna, kes oli kohe oma süüdistavast toonist loobunud, märkis: «Sa oled näost valge!» ja küsis siis siiralt: «On see südamerabandus või midagi muud?» Ma solvusin, kuna mulle tundus, et minu hirmsat olukorda üritatakse leebemaks rääkida. «Loomulikult on see südamerabandus!» ägasin ja oigasin kõlavalt. Oigamine ei olnud teeseldud. Vasakul pool rinnus möllas hingemattev valu ja südamepiirkonda oli tekkinud imelik tunne – justkui keegi oleks seal toore jõuga mingisuguse kraani kinni keeranud.
Surusin läbi hammaste: «Võibolla peaks kiirabi kutsuma?»
«Kas su vasak käsi on tundetu?» uuris Justyna huviga.
«Ma ei tea,» kostsin nõutult ning torkisin seda parema käe nimetissõrmega nagu suitsuvorsti. «Ei ole vist.»