Karl Martin Sinijärv soovitab vaimustavat kodumaist romaani

Sandra Jõgeva. Foto: Tairo Lutter

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Sandra Jõgeva värsket lühiromaani «Üks päev aastal 0».

Sandra Jõgeva, «Üks päev aastal 0». Foto: Raamat

Sandra Jõgevat teame me mitmel kombel – kunstnik, kriitik, kolumnist, filmilooja, kas või too tige daam, kel alati kõige kohta üht koma teist kärtsakat öelda on. Tõsi kõik; ei jäta Jõgeva kreissaagi käima tõmbamata, kui puid või päid (seni õnneks ülekantud tähenduses) langetada õige näikse olevat. Jätaks kuvandi kõrvale ja kõneleks raamatust. Mis on pagana hea.

Võib-olla ekslikult on mulle teinekord jäänud tunne, et oma kunstiprojektides tahab Jõgeva nii mõnigi kord teha kunsti kunsti pärast või, õigemini, kunsti säherduse kunsti pärast, nagu ta õigeks ja õiglaseks arvab. Ma ei kommenteeriks. Siin raamatus aga ta küll mingit kirjandust kirjanduse pärast ei tee, vaid jutustab väga vaba ja hea sulega mitmete vähem või rohkem eriskummaliste inimeste elujuhtumisi ühe päeva jooksul. Natuke meenub Andrus Kivirähki «Maailma otsas», ent Kivirähk oli rohkem kirjandus ja rohkem Kivirähk, samas Jõgeva sõna on elusam ja ootamatum. Mis siis, et elu ei ole teab mis kirjanduslik iga hetk.

Omajagu huumorit on siin pea igal lehel. Huvitaval kombel mitte nii väga irooniat ega sarkasmi. Nood ongi pigem ilukirjanike kaitsekilbid, mis eos ette pannakse. Sandra Jõgeva pole elus miskist kaitsest kuulnudki, ta on ründav inimene. Ja ehkki «Ühes päevas…» on ta kõike muud kui ründav, puudub tal tarvidus ka kilbimüüri üles ehitada. Tostap ka iroonialoorid hõredad ja aimatavad. Puhas igapäev näitab tegelastele niigi koha(d) kätte.

Kõik tegelased on natuke napakad ja ühtlasi inimlikult arusaadavad. Ei midagi mustvalget. Korraks tekkis tunne, et natuke hakkavad nad omavahel sassi minema, aga siis ajas autor samuti tegelaste nimed segamini ja ilmselt sai sest ka ise aru, sest rohkem sellist muret ei tekkinud. Ja lõpus oli kõik juba väga hästi. Muidu see polnuks ju lõpp!

Mul oli põhjendamatu eelarvamus ja oh mis rõõm, et see haihtus õhku naga esoteeriline pahmakas kättemaksuvaimu raamatus teeb. Üks vaimustav kodumaine romaan tänavusest aastast – ärge jätke lugemata!