Omanäoline raamat näitab, kuidas eestlased enne II maailmasõda Euroopas reisisid

Reisija ja buss, mis sõitis 1920-1930 Narva ning Narva-Jõesuu vahel. Pilt on illustreeriv. Foto: ARHIIV/FOTIS

Raamatublogija Mariann vendelin sai kätte raamatu «Preili Berta Itaalia-reis» ja jagab oma lugemiselamust. Tegu on viljandlanna Berta Tederi reisipäevikuga  1935. aastast, mille sugulane on raamatuks toimetanud.

1935, Eesti-Itaalia-Eesti. 24. juulil stardib Tallinnast autobuss Itaaliasse, tehes vahepeatusi ka teistes marsruudile jäävates huvipunktides. Berta Teder on turismireisil koos sõbranna Ursulaga ning talletab vahetud muljed teel olles päevikusse. Kuu aega hiljem on naine kodus tagasi, kaasas unustamatud mälestused kogetust.

Raamat «Preili Berta Itaalia-reis». Foto: Raamat

Praegu, kui reisimine oli piiratud, on teretulnud kõik raamatud, mis kaugetele maadele viivad. Kes teab, milline on turism tulevikus, aga «Preili Berta Itaalia-reis» pakub pilguheitu minevikku. Huvitav oli lugeda, millised kontrastid on 20. ja 21. sajandi vahel: spetsiaalne reisimiseks ehitatud suur buss oma iseärasustega, näiteks järsul mägiteel pidi reisiseltskond bussi kõrval kõmpima; hotellide kõrval ööbisid osad reisilised vahepeal hoopis sugulaste juures; nüüdseks kadunud vaatamisväärsused. Mõned asjad on ikka muutumatuks ka jäänud. Kõige suurem äratundmisrõõm oli Münchenis ja Veneetsias. Läti-Leedu on sel reisil läbisõidumaad ja muud mainitud paigad on mul veel nägemata. Olen lugenud päris mitut raamatut, kus võetakse ette kellegi kunagine retk ja käiakse samu radu. Päris huvitav oleks selle raamatu teekond aluseks võtta.

Berta päevikusse täheldatud märkused annavad aimu teisest ajast - näiteks kommenteerib ta palju lehmi ja taimestikku, mis erinevad kodumaal nähtust. Reisipäevikule mõeldes ei tule mul küll esimesena kariloomade kirjeldamine pähe. Naine on julge kriitik, öeldes kohe välja kui mõni koht tema jaoks igav või mõni arhitektuuristiil ei meeldi. Talle jäävad silma ka juudivastased sildid Saksamaal. Kuiv pole raamat küll ühestki otsast, sest nii mõnigi Berta kommentaar võtab muigama. Kohati küll esineb läbisõidetud kohtade loeteluid, kus tal midagi lisada pole. Kõige rohkem jääb kõlama, kuidas peatuspaikades aega napib ja kõike vaadatud ei jõua.

«Kange kohvi lõhn käib üle linna. Segunedes igasuguse lõunamaa puuvilja ja laguunide lõhnaga moodustab see sellise «aroomi», et hoia nina kinni. Siia juurde veel need karjuvad kaupmehed. Lausa elamise isu võtab ära see haruldaselt omapärane ilus linn.»

Lisatud infokillud täiendavad algset päevikut suurepäraselt, eriti neis kohtades, kus Berta ise on napisõnalisem. Koonerdatud pole ka pildimaterjaliga, mis teksti mõnusalt illustreerib. Eriti meeldisid mulle vanad postkaardid ja piletid. Nii pikalt alles hoituna tekib neil omaette väärtus ja tore on teada saada, kui palju mõne kohe külastus tollal maksis. Pidevalt keerasin tagasi ka raamatu alguses oleva reisimarsruudi kaardini, et ka seal näpuga järge ajada. Muidugi tärkas huvi, mis päevikupidajast peale reisi edasi sai. Õnneks pakub lõpetuseks Berta ja reisikaaslase Ursula elulugusid.

«Preili Berta Itaalia-reis» pakub pilguheitu 1935. aasta turismireisile Tallinnast Itaaliasse noore naise päeviku ja lisatud kommentaaride kaudu. Raamatus on hulganisti pildimaterjali, fotosid, ajaloolisi postkaarte ja pileteid, mis juttu täiendavad. Minul jagus uudistamist igatahes pikemalt. Soovitan, kui ka sind huvitab, kuidas eestlased enne II maailmasõda Euroopas reisisid!