:format(webp)/nginx/o/2021/08/05/13970517t1h3624.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Robert Galbraithi krimiromaani «Vere sund» ja jagab oma lugemiselamust. Detektiiv Cormoran Strike’ist jutustava sarja eelmised romaanid «Käo kukkumine», «Siidiuss», «Kus on kurja kodu» ja «Surmav valge» jõudsid kõik menukite edetabelite tippu ning praegu väntab BBC 1 Strike’i lugudest ka teleseriaali.
/nginx/o/2021/08/05/13970528t1h4c79.jpg)
2013-2014, London/Cornwall. Tädi Joan oli alati Cormoran Strike'ile rohkem ema eest kui tema lihane ema. Nüüd on Joan suremas ja mees tahab temaga veeta nii palju aega kui võimalik. Ühel külastuskäigul Cornwalli läheneb detektiivile naine, kes tahab teda palgata uurima oma ema kadumist, mis toimus 40 aastat tagasi. Arvatakse, et naisarst langes kuulsa sarimõrvari ohvriks, kuid laipa ei leitud kunagi ja tütar tahaks viimaks ometi tõde teada. Lepitakse kokku, et lõputult uurima ei jääda ning kadumisloosse selguse toomiseks on aasta aega. Lahendatud juhtumid on büroole palju kuulsust toonud ja neil on käed tegemist täis ka ilma selleta, aga nii vana juhtum on nende jaoks midagi uut. Kuna Strike viibib palju Cornwallis, jääb büroo juhtimine sagedamini Robini õlule. Ka naise eraelus esineb isiklikke probleeme.
Raamat püüab kindlasti tähelepanu oma tüsedusega. Sisu võib tegelikult jagada mõtteliselt kolmeks osaks: põhijuhtum, väiksemad juhtumid ja detektiivide eraelu. Esimest ja viimast on veidi rohkem, aga mind võlub sarja puhul väga see, et saab lugeda ka detektiivide igapäevatööst, millele enamikes krimiromaanides ei keskenduta. Detektiivid ju tegelikult ei uuri igapäevaselt keerulisi mõrvajuhtumeid, vaid leiva toob lauale truudusetute abielupaaride jälgimine jne. Mõni juhtum on kurioossem ka - siinsetest jäi eredalt meelde, mis põhjuselt üks mees oma bossilt välja pressis.
«Vere sund» erineb eelnevatest osadest, kuna uuritakse jahtunud jälge, 40 aastat tagasi toimunud kadumist. Nii vana juhtumi puhul ei saagi eeldada, et kohe läbimurre tuleks, seega alguses ei toimu väga midagi: loetakse vanu toimikuid, üritatakse leida küsitlemiseks seotud isikuid või nende järeltulijaid, esineb palju kohapeal tammumist või tagasilööke. Hiljem hakkavad välja tulema detailid, mis aastatetagusest uurimisest välja jäid, kuid need tunduvad üsna tähtsusetud. Kogenud krimilugeja ehk oskab terad sõkaldest välja sõeluda ja tervikuks ühendada, aga mul see ei õnnestunud. Muidugi lõpus hakkab miskit selguma ja lahendusi tuleb kohe mitu.
Kuna arvatakse, et kadumise taga on sarimõrvar Creed, kes naisi piinas ja tükeldas, on ka selles raamatus see jõhkra vägivalla teema, mis tänapäeva krimiromaanides kuidagi eriti popp on. Mulle meeldis, et Galbraith ei rõhuta neid kirjeldusi, libisedes neist kohati lausa üle, kui Robin toimikut loeb. Osava sarimõrvari ja naistevastase vägivalla kõrval on läbivaks teemaks veel okultism, kuna esimene uurija, kes 40 aastat tagasi juhtumi peal oli, läks hulluks ja hakkas oma tööd sodiaagimärkide ja tarokaartide abil tegema. Temast jäid maha väga segased märkmed, mis on raamatus ka illustreeritud. Sellised detailid annavad alati loole palju juurde.
Ilma paeluvate peategelasteta ei oleks krimisari sugugi hea. Cormoran Strike ja Robin Ellacott on muidugi need, Kui eelmise osa puhul mulle eraprobleemid ei meeldinud, siis koos Matthew tagaplaanile vajumisega kadus ka vastumeelsus. Nii Strike'i kui ka Robini elus on palju muutuseid ja muresid, aga puudus virelemine, vaid mõlemad tegutsesid aktiivselt, et olukorda paremaks muuta. Joani surm tõi pisarad ka silma.
Robert Galbraith on J.K. Rowlingu pseudonüüm, mille alt ta kirjutab kriminulle. See žanr on naisele lugejana alati meeldinud ning ta on alati tahtnud kirjutada moodsat kes-on-süüdi juttu. Müsteeriume leidis erineval kujul tegelikult ju ka Potteri-sarjast. Ta hakkas kirjutama pseudonüümi alt, et raamat müüks, sest lugu oli hea, mitte tema nime pärast. Kirjanik üritab iga sarja osa kirjutada erineva ülesehitusega, et neid rohkem eristada. Viiendas raamatus on ta ette võtnud jahtunud jäljega juhtumi. Sarimõrvar Creed põhineb päris psühhopaatidel Jerry Brudos & Russell Williams.
«Vere sund» on krimiromaan, mille põhijuhtum on 40 aastat tagasi lahendamata jäänud naisarsti kadumine. Aastapikkuse jahtunud jälgedel tuhnimise kõrvale mahub veel mitu väiksemat juhtumit ning detektiivide eraprobleemid. Sellest kõigest kokku tuleb üks õige mahukas raamat, mis kohati küll venis minu jaoks liiga palju. Lugu ise oli tegelikult väga põnev ja meeldis mulle. Eriti võlub mind sarja juures, kuidas suurema juhtumi kõrval näidatakse ka detektiivide igapäevatööd. Soovitan aeglasemate krimiromaanide austajatele!