/nginx/o/2021/08/06/13972603t1hcd2f.jpg)
Endine näitleja, Sussexi hertsoginna Meghan Markle armastab raamatuid ja jagab hea meelega ühismeedias oma lugemissoovitusi. 4. augustil sai ta 40-aastaseks, mis puhul on paslik tema väärt soovitusi esile tõsta.
Meghan Markle soovitab raamatuid, mis haaravad, vapustavad ja jätavad jälje (1)
Don Miguel Ruiz, «Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat»
«Neljas kokkuleppes» paljastab don Miguel Ruiz ennastpiiravate, elurõõmu röövivate ja asjatuid kannatusi tekitavate uskumuste juured. Iidsel tolteegi õpetusel põhinev raamat pakub jõulise käitumisjuhise, mis võib kiiresti muuta meie elu uueks vabaduse, tõelise õnne ja armastuse kogemuseks.
Antoine de Saint-Exupéry, «Väike prints»
1943. aastal ilmunud «Väikest printsi», ühtaegu lihtsat ja sügavamõttelist lasteraamatut, mis arutleb üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle, on avaldatud sadades keeltes ja murretes ning müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Seda peetakse tõlgituimaks ja loetuimaks prantsuse raamatuks ning prantslased hääletasid selle ka 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.
Karen Joy Fowler, «Me oleme kõik täiesti endast väljas»
Kuidas te tunneksite ennast, kui saaksite teada, et isa on teinud teie lapsepõlvest teadusliku eksperimendi? Rosemary ei ole kuigi jutukas ja on asju, mida ta on otsustanud üldse saladuses hoida. Kunagi oli tal õde, Fern, tema tuulepeast teine pool. Fern kadus tema elust asjaoludel, mida ta on püüdnud pingsalt unustada. Ja juba kümme aastat ei ole ta näinud oma armastatud vanemat venda Lowelli. Nüüd, kui Rosemary käib juba ülikoolis, saab ta järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik ka edasi minna. Tal tuleb pöörduda aega, kui ta oli veel viieaastane ja saadeti nädalateks kodust eemale vanavanemate juurde. Kui ta koju tagasi tuli, avastas ta, et Fern on kadunud.
Anne Berest, Audrey Diwan, Caroline de Maigret ja Sophie Mas, «Kuidas olla pariisitar, alati ja kõikjal»
Autorid – Anne Berest, Audrey Diwan, Caroline de Maigret ja Sophie Mas – on olnud sõbrad juba aastaid. Nad on andekad boheemlaslikud stiiliikoonid, kes on tegevad muusika-, filmi-, moe- ja kirjastamismaailmas, ning selles raamatus kirjeldavad nad ausalt ja müüte kummutavalt, mida tähendab olla pariisitar tänapäeva maailmas. Nad paljastavad pariisitaride saladused ja vead ning viskavad nalja nende vastuoluliste ja keeruliste käitumismallide üle. Nad tunnistavad, et pariisitarid on pisut snooblikud ja enesekesksed; ettearvamatud, kuid siiski usaldusväärsed; võimukad ja iseteadlikud, aga samas ka õrnad ja romantilised.
Paul Kalanithi, «Kui hingusest saab õhk»
Paul Kalanithi hingepuudutav mälestusteraamat jäädvustab loo, kuidas naiivsest arstitudengist saab lootustandev neurokirurg, kes juhatab patsiente nende haiguse sügavama mõistmise poole, ja seejärel patsient, keda ootab vastasseis omaenda surelikkusega.
Donna Tartt, «Ohakalind»
«Ohakalind» on meid läbi tänapäeva Ameerika viiv kummituslik odüsseia ning paeluvast väest kõnelev tragöödia. Romaan, milles põimuvad unustamatult eredad tegelaskujud ja närvesööv pinge, on imekaunis, sõltuvust tekitav kirjanduslik triumf – meid jalust lööv lugu kaotusest ja kinnisideedest, ellujäämisest ja eneseotsingutest, armastuse sügavaimatest saladustest, identiteedist ja saatusest.
See on Donna Tartti kolmas romaan, mis võitis paljude auhindade kõrval ka Pulitzeri kirjanduspreemia.
Anthony Doerr, «Kõik see silmale nähtamatu valgus»
«Kõik see silmale nähtamatu valgus» on lummav ja tundeküllane, vastandlikkust ja salapära tulvil lugu kahest noorest inimesest, prantsuse neiust Marie-Laure LeBlancist ja saksa noormehest Werner Pfennigist, kelle viivad kokku teise maailmasõja keerdkäigud.
«Kõik see silmale nähtamatu valgus» on 2015. aasta Pulitzeri ilukirjanduse preemia võitja.
Brendon Burchard, «Motivatsiooni manifest»
Inimeste elus, kes on määratud suuri tegusid tegema, tuleb aeg, kus nad peavad seisma peegli ette ja endalt küsima, miks me elame nagu hiired, kui meie rinnas tuksub vapra lõvi süda. Autor toob sinuni üheksa lähtepunkti, millest alustada, kui sulle tundub, et sa rühid läbi elu, suutmata seda õieti nautida.
Spencer Johnson, «Kes näppas minu juustu?»
See on lõbus ja õpetlik lugu neljast tegelasest, kes elavad labürindis, kus otsivad juustu, mis neid toidaks ja õnnelikuks teeks. Juust tähistab metafoorina kõiki neid asju, mille poole elus püüdleme.
Raamat on tänaseks tõlgitud 37 keelde ja seda on müüdud üle 28 miljoni eksemplari ning seda loetakse üheks maailma läbi aegade parimaks motivatsiooniraamatuks.
Lauren Groff, «Moirad ja fuuriad»
Igal lool on kaks poolt. Igal suhtel on kaks vaatepunkti. Ja vahel selgub, et õnneliku abielu alus on valed, mitte tõde. Lotto ja Mathilde on kahekümne kahe aastased, kõrget kasvu, kaunid, hullumeelselt armunud ja määratud saavutama midagi suuremat. Uut. Kakskümmend neli aastat hiljem äratab nende püsikindel abielu endiselt kadedust nende sõprades. Kuid tegelikult ei ole kõik nii lihtne. „Moirad ja fuuriad“ jutustab ühe abielu loo nii mehe kui naise silmade kaudu nähtuna. Mees on tunnustatud näitekirjanik, kelle osaks väljavalitus (moirad ehk saatusejumalannad). Sünge lapsepõlvesaladus, mida naine mehe eest varjab, teeb tema pigem äraneetuks (fuuriad).
Allikas: Bookstr