Karl Martin Sinijärv soovitab raamatut, mis on vabalt ja mõnuga kirjutatud

Rein Raud. Foto: Rosita Raud

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Rein Raua värskeimat teost «Päikesekiri».

Minu meelest on «Päikesekiri» Rein Raua seni parim raamat. Kuidagi vabalt ja mõnuga kirjutet ning täpselt nõnda ka loetav. Rein raud ei pea juba ammu kellelegi tõestama oma kirjutamisoskust ega eruditsiooni ning «Päikesekirjas» ta ei tõestagi, ta lihtsalt kasutab neid. Märkamatult ja muhedalt.

Rein Raud, «Päikesekiri». Foto: Raamat

Ausalt öeldes mõjub «Päikesekiri» lihtsalt hea raamatuna, mitte ilmtingimata hea Eesti raamatuna. Lugu hakatub Eestist, ent kulgeb edasi peamiselt Venemaal, Hiinas ja Jaapanis, liikudes ka ajas natuke edasi-tagasi. Ajajoone loksutamine mulle üdiselt eriti ei meeldi, aga siin ta ei häirinud. Erilist vajadust ma selle nõksu järele samas ka ei näinud, aastakest paar siia-sinna enam-vähem saja aasta taguses ajas on kaugvaates üsna üks ja seesama.

Ma ei tahaks seda romaani päriselt ajalooliseks põnevikuks liigitada. Ütleks pigem põnev ajalooromaan. Sest toonase ajajärgu jõujooni ja juhtumisi kujutab «Päikesekiri» sootuks uute nurkade alt ning kuivõrd ühtki kultuuritausta üleliia esile ei tooda, usun, et tõlgituna võiks raamat leida tänuliku lugeja mitmel pool maailmas. Üldse tundub, et kõige paremini aetakse Eesti asja siis, kui teda pealtnäha justkui üldse ei aetagi. Selles mõttes on Eesti asi nagu habe.

Naismaadlejad, luurajad, aadlidaamid, kommunistid, hullud mägilased ja iidsed salatarkused paeluvad raamatusõpru ikka ja igal pool. Ses suhtes on autor ainese targalt valinud ja mängib mängu elegantselt välja. Olgu, hull mägilane kustutati kuidagi natuke liiga kergesti ja kiiresti ära, temast oleks saanud tüütu koomilise kurjami, kes lõpuni kõige ootamatumates kohtades lugulauda segi keeramas käib, ent ju siis autor väsis tast ära ja arvas, et aitab küll.

Üks viimase aja rõõmustavam lugemisvara, näis, kas teist nii reibast romaani tänavu tulebki.