Karl Martin Sinijärv soovitab mõnusat suvist lugemist nii noortele kui nooruslikele

Karl Martin Sinijärv
Copy
Lembit Uustulnd.
Lembit Uustulnd. Foto: Saarte Hääl

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Lembit Uustulndi uut lasteraamatut «Operatsioon «Lossivaim»».

Lembit Uustulnd on merelise taustaga kirjanik ja vähemalt natuke paistab see igast ta raamatust välja. Mõned on muidugi puhta mereraamatud. Ja meenub, et ka vähemalt ühe lasteraamatu on ta varem kirjutanud, kusjuures osalt samade tegelastega.

Lembit Uustulnd, «Operatsioon «Lossivaim»».
Lembit Uustulnd, «Operatsioon «Lossivaim»». Foto: Raamat

Uues lasteraamatus on tegelased muidugi natuke suuremaks kasvanud, lugu ise on meeldivalt ajatu ja kui poleks paari viidet tegevusajale (peaminister Ansip, Krimmi vallutamine), siis võiksid sündmused lugeja poolest toimuda suvalisel selle sajandi hetkel.

Ajatus on lasteraamatu puhul üksnes vooruseks. Kes suudaks öelda, milisel aastakümnel toimub näiteks «Naksitrallide» või «Kunksmoori» tegevus? Ta sünnib lapse jaoks siin ja praegu. Jäätist süüakse alati ja õhupalliga lendavaid nõidu on ka pidevalt kõik kohad täis. Tegelikult tuleb «Operatsioon «Lossivaimu»» lugedes meelde hoopis kolmas klassikaline kodumaine noortepõnevik – Herta Laipaiga «Professor Lillepooli kroonika». Sest nõndasamuti on lasteraamatu puhul kindla peale minekuks ajaloolise ainese kasutamine. Maa-alune käik peab muidugi ka olema, selleta ei saanud isegi Astrid Lindgren.

Et suur osa tegelasi ja mingi osa sündmusi on rõõmsasti otse elust võetud, siis on Uustulndi lugu Laipaiga loost natuke realistlikum. Kirjutamiseajas lahutab raamatuid pealt kolmekümne aasta, ent arvutid, ajalehed, ajalugu, veidrad vanainimesed ja naksakad noored on kummaski olemas. Arvutid erinevad, inimesed on sisimas ikka samad. Päris kindlasti võib siit tärgata tõsisem huvi vanade aegade, lugude ja legendide suhtes. Ning ka otsaga tänapäeva jõudev lõpplahendus oli omal kombel üllatav. Jah, vast tulnuks veidi enam fantaasiat ja sula väljamõeldist ka «Lossivaimule» kasuks, samuti saanuks mõne liini rohkem lahti kirjutada, spioonivõimalus jäi terake skemaatiliseks näiteks. Mõnus suvine lugemine oma saaremaise sarmiga on ta nii noortele kui nooruslikele sellegipoolest. Peakski minema ja sündmuskoha ehk Kuressaare lossi üle mitme aasta läbi jalutama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles