/nginx/o/2013/09/04/2047701t1ha8b1.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Postimehe kirjastuses ilmunud Mihhail Gasparovi teost «Kapitooliumi emahunt» ja jagab oma lugemiselamust. Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.
753-146 eKr, Rooma. Rooma linna rajasid teadagi vennad Romulus ja Remus. Romulusest sai linna esimene valitseja ning talle järgnes veel 6 kuningat. Roomlased pidasid sõdu ja saavutasid võite. Kuningriigist sai vabariik. Üks viimaseid tähtsaid asju enne keisrite võimuletulekut oli Kartaago hävitamine Kolmanda Puunia sõja lõpus. Siinkohal raamat lõpebki.
Ma ei tea, kas sinuga on samamoodi, aga mina tunnen Vana-Kreekat palju paremini, kui Vana-Roomat. Kreekas on linnriigid Ateena ja Sparta, jumalate mägi Olümpos, eeposed Odüsseuse merereisidest ja Trooja sõjast, suured kangelased ja veel suuremad kangelasteod. Vana-Roomale mõeldes meenuvad küll vennad Remus ja Romulus, kes hundipiima jõid, ja kuulsad keisrid ning impeerium, aga mis jäi nende vahele? Just sellest «Kapitooliumi emahunt» räägibki. Erinevad lood on kokku seotud loogiliseks tervikuks, kus ajaloosündmuste kõrval saab aimu ka vanade roomlaste kommetest ja mõtteviisist.
Natuke ikka meenusid ajalootunnid ka - need tüütud Puunia sõjad, mis kuidagi meelde ei tahtnud jääda ja hunnik hõime, kelle alasid kaardile tuli märkida. Kuningaid ma ei mäletanud üldse ja seda, et vanaroomlastel oli terve peatüki jagu jumalaid, kes ei olnud lihtsalt teiste nimedega Kreeka jumalate teisikud, sai ka alles nüüd teadvustatud. Igasugused nimed lendasid küll ühest kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Neid oli teoses uhkesti, lisaks jumalatele erinevad valitsejad, isad, pojad, sõjamehed, jne. Lisaks isiku- ja kohanimedele on Vana-Rooma ühiskonna mõistmiseks vaja selgeks õppida veel hunnik oskussõnu, näiteks detsemvir, volskid, liktor. Meeldetuletuseks saab alati raamatu lõppu piiluda, kus sõnaseletused peatükkide kaupa välja on toodud. Hoolimata sellest, et raamat on faktitihe, ei ole ta kuiv, vaid mõnus kiire ja ladus lugemine, sest Gasparov oskab väga hästi väheste sõnadega olulise välja tuua.
Mihhail Gasparov oli 1932. aastal sündinud vene filoloog. Maailmakuulus õpetlane suri 2005. aastal. Tema anne jutuvestjana avaldus, kui mehel paluti ühele varateismelisele Kreekast jutustada ning ta pani need lood ka kirja raamatuna «Köitev Kreeka». Järgmisena sündis «Kapitooliumi emahunt» - lood Roomast.
«Kapitooliumi emahunt» pakub üht versiooni Rooma varasemast ajaloost. Raamat kulgeb loogiliselt ja ladusalt, andes kiire, kuid detailirohke ülevaate. Sai korrata juba tuttavat kui ka õppida uut juurde. Rohked nimed ununesid küll kiirelt. Soovitan põgusaks tutvuseks Vana-Roomaga ja eriti hea on teos võtta abiks ajalootundi!