/nginx/o/2021/08/10/13982002t1h75e1.jpg)
Tom Walsberg toob oma raamatus «Eluterve pohhuist» välja, et kui me käime tööl, mis meile ei meeldi, on see tegelikult meie enda valik. Kui oleme paksud, passime telekat ja sööme iga päev pitsat, on seegi meie valik. Kuidas aga teha elus paremaid valikuid?
Elu on valikuid täis
Eluterve pohhuist teab, et kui tal on inimestega halvad suhted, mis aastaid juba ei parane, siis on see tema valik.
Eluterve pohhuist teab, et kui ta elab elu, mis talle ei meeldi, suhtleb inimestega, kes on talle vastukarva ja teeb iga päev asju, mida ta ei taha teha, siis kõik see on tema enda valik.
Eluterve pohhuist on piisavalt kannatlik, et aeg-ajalt teha mida ta ei taha teha, vahel harva suhelda inimestega, kelle energia on raske aga ta teab, et teha sellist asja igapäevaselt on lihtsalt ajuvaba enesepiinamine.
Lugu sellest, kuidas hea alati võidab
Eluterve pohhuist usub, et lõpp on alati hea. Kui praegu veel ei ole hea, siis järelikult pole veel lõpp. Elutervele pohhuist usub, et hea võidab alati. Talle meeldib väga see tõestisündinud lugu.
Istunud kord Kalevipoeg jõe ääres. Mööda ujunud sitt, kes hõiganud: «Kalevipoeg, ma söön su ära!» «Kammooon,» vastand Kalevipoeg, «sa oled nii väike ja mina nii suur! Võimatu!» Püüdnud sita kinni ja söönd ise ära! Ja nii on alati, hea võidab paha.
Meie ellusuhtumine määrab seda, kas kõik on hästi või halvasti
Vanaisa külastas jõulude ajal oma laste peret ja jäi teleka ees norsates magama. Krutskeid täis lapselaps määris vanaisale pulli pärast Šveitsi juustu vuntsidesse. Varsti vanaisa ärkas, krimsutas nina ja ütles «Fuhh, siin haiseb midagi!», igasse tuppa kuhu ta läks, ikka haises kohutavalt. «Miks te ei korista, siin haiseb hullumoodi!?!» Siis ta läks välja jalutama ja värsket õhku hingama ning tõdes, et «Kogu maailm lihtsalt haiseb täiega.»
See kirjeldab Walsbergi sõnul väga hästi paljude tänapäeva inimeste ellusuhtumist. Me kõnnime mööda ilma ringi, tunneme halba haisu, sest meil on ees negatiivse veendumuse filter, kriitika uue vastu, põlgus normivälise vastu, hirm uue ees ja skeptisism, mille üle me vahel isegi uhked oleme. Kõik, mis on avatud, heatahtlik, vaimne ja ilus, see on lihtsalt liiga mage ja sellesse suhtub ratsionaalne inimene tohutu kahtlusega. Tihtipeale me oleme nagu Freud, kes arvas, et inimhinge domineeriv olemus on alateadlike hirmude ja himude kütkes väänlev egoistlik ja seksihimuline loom ning kõik ilus selle ümber on pelgalt kallerdis või garneering, sest ühendus meie superego ja teadlikusega on habras või lausa olematu. Pohlad sellest Freudist! Eluterve pohhuist ei vali uskuda, et me kõik oleme seest mingid ahned ja egoistlikud kollid.
«Kui me mõistus töötab läbi negatiivse filtri siis, kõik, mida me kogeme, kõik, keda me kohtame, kõik mis juhtub, lihtsalt haiseb! Kui me vahetame kriitika ja sketpitsismi hoopis kiituse, tänulikkuse, avatuse ja imestuse vastu, siis lõhnab elu nagu lillepeenar,» soovitab Tom Walsberg.