:format(webp)/nginx/o/2021/01/12/13572629t1h01ad.jpg)
Selle aasta jaanipäeva veetsin Vormsil. Koju tagasi jõudes vaatas mulle riiulil vastu Barbi Pilvre «Minu Vormsi», mis siiani lugemata oli ja kirusin, et seda saarele kaasa ei võtnud. Samas oli tore ka värskelt sealt tulnuna raamat ette võtta, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1999-2019, Sviby küla, Vormsi. Barbi Pilvre ei ole kunagi Vormsil käinud, kui leiab ajalehest maja müügikuulutuse. Seda krunti ta ei saa, kuid saar poeb oma põneva ajalooga südamesse ja ta leiab teise maja teises külas. 20 aastat jooksul on naine näinud palju Vormsi suvesid ja ka mõne talve.
/nginx/o/2020/03/05/12990572t1hd9fd.jpg)
Minu Vormsi on kodutütarde sügislaager ja geopeituse tiir ümber saare aprillikuises lumetormis. Kõik kohustuslikud vaatamisväärsused on ammu nähtud, ainult jäätee kogemust puudub. Raamatu kirjelduses lubab autor Väinamere Twin Peaksi, lugusid ja saladusi. Ma seda sarja ise küll näinud pole, aga olen kuulnud, et see on tulvil põnevust ja müstikat. Seletamatut on selles raamatus küll üsna napilt. Paralleelid, kuidas saarel pole asjad nii nagu esmalt näib, ei olnud piisavalt veenvad. Üht-teist uut sain küll saare kohta teada. Raamatus on loodust, ajalugu, elu, surma, poliitikat, kaks nõida. Barbi Pilvre Vormsi on ajaloovaimustus, kasside taevas ja lõputu remont.
Mulle ei sobinud kohe üldse Barbi Pilvre kirjutamisstiil. Häirisid kordamised ja laused stiilis «sellest kirjutab hiljem», «sellest juba kirjutasin enne». See ei olnud nii pikk raamat, et samu lugusid mitu korda lugeda. Lisaks on alguses pikalt Vormsi ajaloost, aga see jäi kuidagi kuivaks ja igavaks. Paar põnevat fakti jäi ikka ka meelde, eriti kui eri paigust on saarerahvas kokku tulnud - ümberasustatud venelastest polnud mul aimugi. Autori eeltöö on põhjalik ja allikad on raamatu lõpus ka välja toodud, kui tekib huvi saarest põhjalikumalt lugeda. Selle asemel, et saare ajalugu oma kogemustega põimida, on eraldi peatükid ajaloost ja peatükid tema enda elust. Tegelasi on väga palju, fakte ja nimesid on palju, aga sisu jäi enamjaolt pinnapealseks. Seetõttu tuli üllatusena, kui surm pisara silma võttis. See oli küll ainus emotsioon, mida raamat pakkus. Vormsit oli küll, aga seda «minu»-osa jäi väheks.
«Minu Vormsi» räägib Barbi Pilvre suvedest ja talvedest Vormsil ja ka saare enda ajaloost. Pettusin, et raamatus oli vähe lubatud müstikat ja mulle ei sobinud autori stiil, mistõttu kippus kohati huvi kaduma. Vormsi ajaloo ja elu kohta sai sellegipoolest üht-teist huvitavat teada ja kui seal varem käinud pole, siis on raamat kindlasti heaks teejuhiks. Soovitan, kui tahad teada, kuidas saar kujunenud on ja kuidas seal tänapäeval elatakse!