:format(webp)/nginx/o/2021/04/19/13736415t1h7f73.jpg)
Endine Jay Shetty kirjutab Heliose kirjastatud raamatus «Mõtle nagu munk», et paraku on negatiivsus igal pool.
Endine munk Jay Shetty: keegi ei ärka hommikul üles mõttega, kuidas olla teiste suhtes õel
«Sa ärkad üles. Su soeng näeb kohutav välja. Su elukaaslane kurdab, et kohv on otsas. Teel tööle jääd ühe tekstisõnumeid saatva juhi tõttu napilt rohelisest fooritulest ilma. Uudised raadios on hullemad kui eile. Su töökaaslane sosistab, et teine töökaaslane teeskleb jälle, et on haige… Negatiivsus ründab meid iga päev. Mõni ime, et me ei suuda teisiti, kui lisaks selle vastuvõtmisele, seda ka jagada. Me jutustame pigem oma päeva valudest ja piinadest kui väikestest rõõmudest. Me võrdleme end naabritega, kurdame elukaaslase üle, ütleme sõprade kohta nende selja taga asju, mida ei ütleks neile kunagi otse näkku, kritiseerime inimesi sotsiaalmeedias, vaidleme, petame, koguni plahvatame vihast,» nendib ta.
/nginx/o/2021/04/27/13749119t1h36ab.jpg)
Negatiivsus tuleb sageli seestpoolt
Selline negatiivne jutuvada on taustaks isegi tervele päevale, mida võime pidada «heaks päevaks», ja see ei ole mitte kellegi plaani osa.
«Minu kogemus ütleb, et keegi ei ärka hommikul üles mõttega «kuidas ma saan täna olla teiste inimeste suhtes õel?» või «kuidas ma saaksin täna parandada oma enesetunnet, pannes teisi halvemini tundma». Ometigi tuleb negatiivsus sageli seestpoolt,» märgib ta.
Meil on kolm peamist emotsionaalset vajadust, millest Shettyle meeldib mõelda kui rahust, armastusest ja mõistmisest. Negatiivsus – vestluses, emotsioonides ja tegudes – lähtub sageli sellest, kui üks neist kolmest vajadusest on ohus: hirm, et juhtub midagi halba (rahu kaotamine), hirm, et meid ei armastata (armastuse kaotus), või hirm, et meist ei peeta lugu (mõistmise kaotus).
Ta selgitab, et neist hirmudest võrsuvad igasugu muud emotsioonid – ülekoormatuse, ebaturvalisuse, haiget saamise, konkureerimise, puuduse kannatamise ja nii edasi tunne. Need negatiivsed tunded paiskuvad meist välja kurtmise, võrdlemise, kriitika ja teiste negatiivsete harjumustena. Ta toob näiteks internetirollid, kes sukelduvad sotsiaalmeediasse ja kallavad oma sihtmärgid üle pahatahtlikkusega. Võib-olla nad kardavad, et neist ei peeta lugu, ja vastutasuks trollivad, et tunda end tähtsana. Või ehk tekitavad nende poliitilised uskumused hirmu, et maailm on ebaturvaline.
Shetty toob veel ühe näite: meil kõigil on sõpru, kes muudavad lihtsa telefoni- kõne lõputuks auru välja laskmise seansiks, kirjeldades oma tööd, elu- kaaslast, perekonda – mis on valesti, mis ebaõiglane, mis ei muutu kunagi. Nende inimeste puhul ei paista miski minevat õigesti. See inimene võib väljendada oma hirmu, et juhtuma hakkavad halvad asjad – nende rahu ja turvalisuse põhivajadus on ohus.
«Halbu asju juhtub. Me kõik oleme oma elus mingil hetkel ohvrid – näiteks kui meile saab osaks rassiline eelarvamus või kui liikluses trügitakse vahele. Aga kui võtame omaks ohvri mentaliteedi, on suurem tõenäosus, et tekib õigustatuse tunne ja me käitume isekalt,» toob Shetty välja.
Mida rohkem negatiivsust meid ümbritseb, seda negatiivsemaks muutume
Uuringud näitavad, et negatiivsus võib kasvatada agressiivsust juhuslike, asjaga mitte seotud inimeste suhtes, ja mida negatiivsem on su hoiak, seda tõenäolisemalt on sul ka tulevikus negatiivne hoiak.
«Uuringud näitavad sedagi, et pikaajaline stress, nagu näiteks see, mille on põhjustanud kurtmine, tegelikult kahandab hipokampust – see on ajupiirkond, mis mõjutab loogilist mõtlemist ja mälu. Kortisool, seesama stressihormoon, mis avaldab mõju hipokampusele, kahjustab ka immuunsüsteemi (ja sel on terve hulk teisi kahjulikke mõjusid). Ma ei pane kõiki haigusi negatiivsuse süüks, aga kui positiivseks jäämine suudab kasvõi ühe talvise nohu ära hoida, olen täiega selle poolt,» kirjutab Jay Shetty.