/nginx/o/2021/08/13/13987728t1had56.jpg)
Fredrik Backmani «Karulinn» on teine autori raamat, mida olen lugenud. Eelmisel aastal jõudis minuni «Ärevil inimesed», mis mulle väga meeldis. Olin kindel, et raamat meeldib mulle, aga üllatusin ikka, kui väga see tegelikult hinge läks, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Karulinn, Rootsi. Karulinn on ääremaa, linn, kus elanikke aina vähemaks jääb. Seal ei liigu raha ja töökohti napib. Kunagi oli linnal võimas hokitiim ning on lootus, et see aeg tuleb tagasi, sest noortemeeskonnas on vapustav ründaja Kevin. Kõik loodavad, et neil õnnestub võita juunioride meistritiitel, sest tähelepanuga kaasneks sponsorid ja rahastus ja lootus linnale uuesti elu sisse puhuda. Vahetult enne suurt mängu lahvatab aga skandaal.
Ütlen kohe ära, et romaanis on juttu vägistamisest, nii et kui see on sulle hell teema, siis oskad arvestada.
Tagantjärgi lugesin kaanetutvustuse ka läbi ja see ei tõmbaks mind üldse. Hokist ei tea ma väga midagi ega hooli üldse. Sport on aga ainult üks teema, mida raamat puudutab. Taktikast on juttu minimaalselt, olulisemad on meeskonnavaim, staarmängijad ja kogukond, mis sinna ümber kasvab. Hoki asemel oleks vabalt võinud olla ükskõik milline muu tiimiala, probleemid jäävad samaks ja peaksid kõnetama ka kõige spordikaugemat inimest.
Kui «Ärevad inimesed» oli absurdimaiguline, siis «Karulinn» on tõsine ning üdini inimlik. Lugu ise ei olnud tegelikult uudne. Olen ka varem lugenud sarnaste teemadega teoseid, aga ükski pole näidanud, kuidas ühe inimesega juhtunu kogu linna elu mõjutab. Eriliseks teebki raamatu see, et tegelasi on terve linnatäis ja toimuvat näeb väga mitme nurga alt. Esialgu võttis küll aega, et harjuda jutustusstiiliga, mis lõikude kaupa ühe juurest teise juurde hüpleb. Kuigi tegelasi oli palju, siis ei käinud nende meeles pidamine üle jõu ja igaüks oli omal moel tähtis. Kokku tuli ilus tervik, paljuhäälne ja mitmetahuline.
Palju esines kordi, kui kirjanik juhtis mu eksiteele ja tegelased käitusid palju paremini, kui ma eeldasin. Iga kord kui mõtlesin, et jumal hoidku, nii ei saa ometi minna, siis ei läinudki. Kogu aeg üllatusin positiivselt. Raamat pani uskuma, et ilusaid ja häid inimesi on ka olemas ning inspireeris ise olema julgem ja heasüdamlikum. Helgemad kohad täitsid südame rõõmuga, aga ebaõiglus ja ülekohus tõid pisarad silma ning isegi kananahk tuli ihule, sest lihtsalt nii võimas lugemiselamus oli.
Fredrik Backman on 1981. aastal sündinud rootsi kirjanik. Mees kasvas üles Helsingborgis, kuhu pere kolis peagi peale tema sündi. Tema ema oli rootsi keele õpetaja ja isa jurist. Mees kannatas lapsena ärevuse all ning tal oli raskusi uute sõprade saamisel, seega luges ta rohkelt raamatuid ja eriti palju koomikseid. Pärast keskkooli lõpetamist alustas Backman usuteaduse õpinguid, kuid jättis need pooleli, et tõstukijuhiks saada. Kirjutamist on mees alati pidanud pigem hobiks kui karjääriks. Ometi jättis ta ameti, et tegeleda ajakirjandusega ning hakkas veidi hiljem ka blogima, kirjutades näiteks pulmadeks valmistumisest, isaks saamisest ja olümpiamängudest. Tema debüütromaani «Mees nimega Ove», mis ilmus 2012. aastal, saatis suur menu. Oma edust hoolimata elab mees harilikku pereelu Stockholmis oma abikaasa ja kahe lapsega. Lapsepõlvest tuttav ärevus kimbutab meest ka täiskasvanueas ning 2017. aasta lõpus sai tal seda kõike - reisimist, publitseerimist, raamatutuure - liiga palju. Ta suundus psühholoogi juurde, et stressi ja paanikahoogudega toime tulla.
«Karulinn» räägib ühest ääremaa linnakesest, kus armastatakse hokit, aga nende suuri unistusi ähvardab vägistamisskandaal. Jumaldasin, kuidas üksikutele tegelastele keskendumise asemel rääkis raamat tervest linnast, aga kõik oli hoomatav ja killukestest moodustus ideaalne tervik. Backmanile iseloomulikult on lihtsate sõnade taga nii palju. Ma nutsin ja naersin ja sain külmavärinad. Soovitan!