Kui kaugele on meeleheitel inimesed valmis minema, et säilitada petlikku muljet heast elust?

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Argentina kirjaniku Claudia Piñeiro romaanist «Neljapäevased lesed». Lukustatud väravate taga – lihtrahva vaesusest, kõntsast ja kuritegevusest eemal – elavad Scagliad ja nende sõbrad varjatult elu, kust ei puudu truudusetus, alkoholism, üle oma võimete elamine ja õnnetud abielud.

Claudia Piñeiro, «Neljapäevased lesed». Foto: Raamat

Teresa sisenes parklapoolsest uksest. Ta ei pidanud võtmeid kasutama, me ei lukusta Altos de la Cascadas uksi. Naise sõnul äratas tema tähelepanu see, et ta ei kuulnud oma abikaasa ja tolle sõprade tüüpilisi naerupahvakuid. Meie sõprade. Alkoholi uppunud naerupahvakuid. Ja teda rõõmustas, et ta ei pidanud neid tervitama minema, ta oli nende samade vanade naljade talumiseks liiga väsinud, ütles ta. Nagu neljapäeviti ikka, olid nad söömiseks ja kaartide mängimiseks kokku tulnud ning juba ammusest ajast pidid nende naised sel päeval traditsiooniliselt kinno minema. Välja arvatud Virginia, kes loobus sellest tükk aega tagasi eri ettekäänetel, mida keegi üleliia analüüsima ei kippunud, ja tasahilju panime me kõik tema eemaloleku ta majanduslike probleemide arvele.

Ka Scagliate lapsed polnud sel ööl kodus: Matías ööbis Florínide juures ja Sofía oli väga vastumeelselt isa pealekäimisel ööseks emapoolsete vanavanemate juurde läinud. Ja teenijal oli vaba päev, Tano oli isiklikult hoolitsenud selle eest, et ta neljapäeviti puhkaks ning mitte keegi sel päeval Tanot ega ta sõpru nende kaardimängu juures ei segaks ega tülitaks.

Ta läks trepist üles, kartes, et pärast rohket veini või šampanjat võisid mehed kodukinos peatäit välja magada, teeseldes samal ajal mõne filmi või spordiülekande vaatamist. Seal neid polnud ja teel magamistuppa polnud enam ohtu nendega kokku sattuda. Maja oli justkui mahajäetud. Ta polnud mures, küll aga oli temas huvi tärganud. Kui ta abikaasa sõbrad just jala polnud ära läinud, mõtles ta, ei saanud nad väga kaugel olla; majja sisenedes oli ta pidanud sissesõiduteele pargitud Gustavo Masotta ja Martín Urovichi maasturitest mööda põikama. Ta kiikas rõdule ning ööpimeduses arvas ta puitterrassil nägevat rätikuid. Oli meeldiv öö, olgugi et alles septembri lõpp, ja hetkest, mil Tano basseinivee soojendamiseks boileri lasi paigaldada, ei sõltunud ujumine enam ilma ettekirjutatud mustritest. Kindlasti lõpetasid nad joomaõhtu basseinis ja vahetavad väligarderoobis riideid, mõtles ta. Ja kuna tal polnud tahtmist rohkem mõtelda, pani ta öösärgi selga ja puges voodisse.

Hommikul kell neli ärkas ta üksinda. Voodi vasak pool seisis puutumatuna. Ta kõndis aknani ja nägi, et maasturid olid ikka veel maja ees. Maja oli endiselt tummvaikne. Ta läks alla, astus elutuppa ja veendus, et rõdult nähtud asjad olid rätikud ja T-särgid. Aga basseinis polnud valgustust ja neil oli keeruline vahet teha. Ta läks puhketuppa – kõik oli omal kohal: lahtikorgitud pudelid, suitsukonisid täis tuhatoosid, kaardid laual laiali, nagu oleksid nad just mängu lõpetanud. Edasi suundus ta kõrvalhoonesse ning riietusruumist leidis ta pingile visatult meeste riided, põrandalt ühed kägardatud aluspüksid, dušisegistil paariliseta rippuva soki. Ainult Tano riided olid hoolikalt kokku volditud ja ühele pingiotsale asetatud, tema kingade juurde. Nad ei saanud ju sel kellaajal jalutama minna ja veel ujumisriietes, mõtles ta. Seejärel läks ta basseini juurde. Ta üritas tuld põlema panna, aga sellel alal ei olnud elektrit, nagu oleks rikkevoolukaitsme välja löönud, mõtles ta, saades hiljem teada, et asi oli hoopis automaatkaitselülitis. Vesi oli rahulik. Ta katsus rätikuid ja taipas, et neid ei ole kasutatud, need olid kuivad, vaevu kasteniisked. Basseini äärel täiuslikku ritta seatud kolm tühja šampanjapokaali viisid ta segadusse. Mitte seepärast, et mehed seal joonud olid, nad tegid seda kus juhtus, vaid seetõttu, et need olid kristallpokaalide komplektist, mille Tano isa oli neile pulmadeks kinkinud, ja Tano hoidis neid väga erilisteks puhkudeks. Teresa astus lähemale, et need üles tõsta, enne kui hommikune tuuleiil, mõni kass või konn need ära lõhub. Kui mitte arvesse võtta teatud õnnetusi, mida põhjustavad taolised looduselemendid, siis pole La Cascadas eriti ohte. Nii me vähemalt arvasime.

Teresa peaaegu ei pannudki liikumatut vett tähele, kui pokaale üles korjas. Neid haarates kõlksusid kaks omavahel kokku ja klaasiklirin raputas ta üles. Ta vaatas need üle ja veendus, et pokaalid jäid terveks. Ja läks siis maja poole. Ta kõndis aeglaselt, et pokaalid uuesti kokku ei kõlksuks, teadmata seda, millest me kõik alles järgmisel päeval kuulsime: leige vee all, tema basseini põhjas, vajusid allapoole tema abikaasa ja tolle kahe sõbra surnukehad.